Oivalised loivalised

Esimesel puhul on tegemist kalurite hädaldamisega, et just hülged lõhuvad kalavõrke ning ei lase meestel igapäevast leiba teenida. Teisel puhul aga tuleb päevakorrale hüljeste kasulikkus looduse mitmekesisuse seisukohalt ja vajadus neid kaitsta. Tõsi, arusaam, et hülgeid tuleks ikka pigem kaitsta kui hävitada, on jäänud domineerima ning kalurid on oma hädaldamise järgmiseks ohvriks võtnud kormoranid.

Meie vetes elab kaks hülgeliiki: hallhüljes ja viiger. Kunagi loivasid siin ka randalid, kuid praeguseks võib neid kõige lähemal leida Rootsi lõunarannikul ja Taani vetes. Hallhülged aga armastavad endiselt meie vesikonda.

Hallhüljes on üsna suur loom, kelle isased isendid võivad kaaluda kuni 300 kilo. Nende leviala koosneb kolmest osast. Üks hõlmab Atlandi ookeani loodeosa Ameerika ranniku lähedal ja Gröönimaa piirkonnas. Teine haarab Atlandi ookeani kirdeosa, Briti saarte, Skandinaavia poolsaare, Murmanski ja Teravmägede ümbruse. Kolmas ning kõige väiksem leviala on aga Läänemeres. Kõige suurem hallhüljeste populatsioon elab Suurbritannias, mis hõlmab tervelt poole kogu maailma hallhüljestest, ning 90% nendest elab omakorda Šotimaal.

Hallhülged on üsna paikse eluviisiga ning ei võta ette suuri rännakuid. Samuti eelistavad nad poegida samas piirkonnas, mistõttu on just nende alade kaitsmine liigi säilimise seisukohast oluline. Sigimistingimused erinevad neil olenevalt elupiirkonnast. Meil ja teistel Läänemere aladel elavad hallhülged poegivad enamasti veebruaris-märtsis jääle. Suurbritannias näiteks aga poegitakse novembris-detsembris rannikul ja väiksematel saartel.

Poegimisalade eripärast tingituna ongi hallhüljeste populatsioonis üsna suuri kõikumisi. Kuna meie vetes elavad hülged vajavad järelkasvu ilmaletoomiseks jääd, piisab paarist jäävabast talvest, mille tulemusena võib arvukus üsna palju langeda. Kui pidada tõeseks väidet, et maakera kliima järjest soojeneb, siis polegi kaugel need ajad, mil meil elavad hallhülged peavad oma pillid kokku pakkima ning teistesse piirkondadesse elama minema või siis uute tingimustega kohanema ning poegimisalasid ja -aega muutma.

Näiteks rippus Šotimaal hallhüljeste saatus juuksekarva otsas, sest eelmise sajandi esimeseks kümneks oli nende arvukus kahanenud alla 1000 isendi, seda peamiselt inimese käe läbi. Kui nad 1914. aastal kaitse alla võeti, kasvas hallhüljeste arvukus kiiresti. Sellele aitas kaasa ka inimeste väljaränne mõnedelt saartelt raskete elutingimuste tõttu. Mingulay saar Hebriidide saarestikus Lääne-Šotimaal oli üks selliseid. Nii tekkis äkki palju häid ja häirimatuid poegimispaiku hallhüljestele. Tänapäeval võib talvel Mingulay randadel lugeda ligi 1000 täiskasvanud hallhüljest, kuigi paljud neist seal ei poegi. Külluslik kalavaru ja suhteline häirimatus on põhjustanud selle, et igal aastal sünnib Suurbritannias ligi 38 000 hülgepoega. Šotimaa vetes elab nüüdseks juba üle 100 000 hallhülge.

Kuna Šotimaal elab hallhülgeid suhteliselt palju, on see ka parim piirkond nende nägemiseks ja pildistamiseks. Nagu mainitud, poegivad sealtkandi hallhülged rannikul ja väiksematel saartel - eelkõige selletõttu, et sealsed veed ei jäätu. Ühel seesugusel rannal Šotimaa kaguosas mul õnnestuski hallhülgeid jälgida ning pildistada.

Selles piirkonnas oli paarikilomeetrisel lõigul ligi kümmekond lesilat, kus hülged olid ka poeginud. Vaatamata arvatavate pildistamispaikade rohkusele tuli kõne alla vaid kaks, sest teistele polnud võimalik ilma kaljuronimisoskuste ja -vahenditeta läheneda. Kuna rannasoppe, kus hülged viibisid, ümbritsesid kohati ligi 40 meetri kõrgused kaljud, kulus esimese pildistuspäeva pärastlõuna otsingutele. Ülalt kaljult oli hästi näha, millistes rannasoppides hülgepojad viibisid, sest tumedate kivide taustal jäid valged hülgehakatised hästi silma.

Põhiline, millega seal tegeleti, oli magamine ja imetamine: kui emad olid vees toitumas, siis pojad peamiselt magasid, kui aga hülgemammad veest kaldale ronisid, muutusid mõnusalt peesitavad valged karvasardellid kiirelt roomavateks tõukudeks. Kui õige imeja leitud, lasi ema end mugavalt siledatele rannakividele külili ning näljane sardell lasi rammusal piimal oma kõhtu voolata. Hülgepiim on lehmapiimast ligi 20 korda rammusam, mistõttu saab kümnekilosest hülgehakatisest paari nädalaga ligi 60 kilogrammi kaaluv juntsu. Lesilas oli eri vanuses poegi: mõni oli titekarva peaaegu maha ajanud, kuid paar hülgehakatist olid vaid nädala vanused.

Aeg-ajalt võis näha ka suurt isahüljest vee ja maa piiril lösutamas. Tema oli selle kaheksapealise haaremi omanik. Laine oli kohati päris suur, mistõttu mattus isand valgesse vahtu. Paaril korral jäi mulje, nagu oleks ta hiiglaslikus õllevaadis.

Kui imetamise aeg sai läbi, kadusid emad lainevahu sisse ning sealt merre kalale. Vahepeal polnud rannas ühtegi täiskasvanut ning pojad sisustasid seda aega väga kasulikult - magades. Samas polnud harvad juhused, kus eri vanuses pojad omavahel suhtlesid. Üks suhtluspaar oli mulle üsna lähedal. Noorem roomas veidi vanemale lähedale, mõlemad keerasid end külili, panid ninad kokku ning tegid inisevaid häälitsusi. Selline tegevus kordus mitmeid kordi. Huvitav, et vanem ei pannud noorema suhteliselt pealetükkivat suhtlusvajadust sugugi pahaks, vaid läks tema mänguga kaasa. Mõne minuti pärast aga väsis mängulust ning mõlemad keerasid end selili, et leiba luusse lasta. Pojad olid üsna uudishimulikud, vaikselt kivi najal istuja saapaid tuli nii mõnigi huviline nuusutama.

Konflikt hallhüljeste ja inimese vahel on tekkinud vähenevate kalavarude tõttu. Eriti suur probleem paistab olevat Euroopa traallaevade omanikel, kelle väidete järgi on just hülged kalavarude vähenemise taga, sest suur arvukus tähendab ka suuremat toiduvajadust. Tõepoolest, rohkem hülgeid söövad rohkem kalu, kuid kas tööstusliku kalapüügi probleem on just hülged või on probleemi allikas hoopis kalapüügis endas? Ilmselt on hallhüljes lihtsalt patuoinas, sest tõeline põhjus on hoopis ülepüük. Vastuseks nendele süüdistustele vähendas Euroopa Liit hoopis kalapüügikvoote, mitte hallhüljeste arvukust.

Hoolimata sellest, milline on selles küsimuses tõde, lisandub hallhüljes pikka nimekirja neist imetajatest ja lindudest, kelle arvukus on tänu kaitsemeetmete rakendamisele oluliselt tõusnud.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva