Visioon vabadusest

Võtame fotograaf Meeliga Senso kohvikus viimase värskelt pressitud apelsinimahla ja tormame, mantlihõlmad laiali, uksest välja taksot haarama. Kell on 15 minuti pärast pool kümme. Olümpia hotelli eest Toompuiesteele peaks hea õnne korral jõudma loetud minutitega.

Tõuseme liftiga büroohoone kuuendale korrusele. Klaasukse avab blond viimistletud välimusega noor naine. Hetkeks on olemine kui õhumullis. On hall, aga mitte värvitu, on vaikne, aga mitte tühi.

Hiljuti oma teise novellikogu "Nägu, mis jäi üle" ilmutanud investor Armin Kõomägi ei lase end oodata ega tee märkust, et mõne minuti varem kohale jõudsime.

"Kas ma olen kirjanik - ei. Kas ma olen ärimees - ei," ütleb ta meile nahkdiivanil istet pakkudes. Akvaariumis ujub kala ja lehvitab oma kuldpunast saba, aknast paistab rohelusse mattuv Stenbocki maja.

"Inimesi ei ole õige tembeldada. Me pole täna need, kes eile." Teen märkuse, et seda lauset olen kusagil varem kuulnud.

"Olen investor, esindan oma tööaja vältel enda varandust," on Kõomägi ühes varajasemas intervjuus Eesti Ekspressile lahti mõtestanud oma ametit, tuleb mulle meelde. Nüüd lisab ta tagasihoidlikult, et on aktiivsest tööst veidi eemaldunud. Ei mõtle enam, kui palju peab teenima.

"Võib-olla olen ma ulmes. Et jätame tarbimise ja hakkame maailma parandama," arutleb ta.

Äripartner Guido Sammelselg on varem Äripäevale tõdenud, et sõpruskond Indrek Prants, Sven Mansberg ja Armin Kõomägi on tublid ja ettevõtlikud poisid. "Tulid 90ndate alguses minu juurde Dunkrisse tööle, siis asutasid Smarteni. Säästumarket oli fantastiline projekt. Neil on väga hästi läinud, aga nad on selleks ka kõvasti vaeva näinud."

Nüüd on mehed sellisel järjel, et võivad asju rõõmuga teha, ei pea mõtlema tagajärjele, vaid naudivad lihtsalt protsessi ilu. Pole enam erilist hirmu, kui mõni asi nurja läheb. "Sest vahel lähevad asjad huvitavalt perse." See Kõomäe tsitaat kunagisest intervjuust Eesti Ekspressile on saamas klassikaks.

"Et kunagi võiks hakata kirjutama - ei," tunnistab Armin Kõomägi, et sellist ambitsiooni pole tal olnud. Loomepisik on aga algusest peale hinges. "Tegime sõpradega bändi, filme, sõjaväes oli lahe seltskond, kes igavusest luuletas, nii nagu meeste seltskonnas ikka."

Oma kirjandusliku tegevuse põhjuseks toob Kõomägi, et kirjutamine on parem kui kassavoogude uurimine. "Praegu on aega iseendas tuhnida - seda kirjutamine ju on," avab ta.

Tunnustatud novellisti tee (Kõomägi pälvis oma novelliga "Anonüümsed logistikud" 2006. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna ja on nüüd ühes nimekirjas selliste mõttehiiglastega nagu näiteks Jaan Kross, Arvo Valton, Mati Unt, Juhan Peegel, Betti Alver, Mihkel Mutt, Jaan Kruusvall ja Andrus Kivirähk) sai alguse, nagu paljud asjad elus, juhusest. Seiklemisest Delfi naistelehel, kus oli väljakuulutatud romantikalugude võistlus.

"Ei suutnud ühtki lugu lõpuni uurida. Kirjutasin siis neile oma versiooni," meenutab Kõomägi. Tema hääl on rahulik. Sametiselt intelligentne toon ei laseks uskuda, et see esimene novell "Romantika" on pehmelt öeldes päris ropp. Nagu kriitikute hinnangul kogu esikteos "Amatöörgi". Uue raamatuga peaks aga kõik olema tipp-topp.

Sama romantikalugu äratas konkursikorraldajate tähelepanu. "Nad naersid. Sealt sain mingi tõuke," muigab investorist eneses tuhnija. Ta katsetas enda jaoks veel paari asjaga. Kui viis-kuus lugu valmis sai, mõtles, mida oma varjatud hobiga peale hakata. Kas nendel võiks olla ka muud väljundit? Kuni jõudis kirjastajani.

"Tahaks võtta kirjutamiseks rohkem aega küll. Üks uus asi on alustatud. Proovin mitte kiirustada. See on minu puudus ja eelis, et kipun kiirustama. Uut asja püüan teha paar aastat, pausidega," avab Kõomägi. Praegu kirjutab ta kuskil pool päeva nädalas. Neli-viis tundi. Õhtul voodis, sülearvuti süles. Kodus, siis kui keegi ei sega. Pimedas. Ei mingit hanesulge ega põlevat küünalt ja täiskritseldatud lehed ei lenda, nii et prügikast täis. Vaja on ainult sülearvutit.

"Ei teagi, kust mõte tuleb. See uus lugu on nüüd pikem. Üks lugu ja üks raamat," ei võta Kõomägi romaani mõistet suhu. "Mõte hakkas tööle sellisest tillukesest seigast nagu üks pisike anekdoot. Täna pole sellest anekdoodist midagi alles. Ja mul polegi täit aimu, kuhu see lugu välja jõuab. See on mäng."

Kriitikud aga leidsid, et seni ärimehena tuntud Armin Kõomägi on päris kirjutaja inimene. Paljud tabasid, et ta on autor, kes miksib teiste kirjanike stiile kokku. Nagu DJ. "Tegelikult pole ma seda teinud, aga kui nii ütlevad, siis olen ma avatud kriitikale," on Kõomägi rahul.

Kõomägi uus, alles sündiv lugu räägib viiest üsna erinevast inimesest. Kaks naist, kolm meest. Erinev keskkond, erinev vanus. "Läbiv teema, miks inimesed nii rahutud on. Isegi siis, kui kõik on olemas. Aga see võib muutuda," avab ta.

Kõomägi ei häbene tunnistada, et on ise ka rahutu. "Ei teagi, mis rahutuks teeb. Igapäeva detailid ei tee. Olen rahutu keskkonna pärast, inimkonna negatiivsete omaduste tõttu. Inimese seest on midagi puudu. Ühtsus ja sallivusskeem. Normaalne on turumajandus, mis üles ehitatud konkurentsile. See on koostöö vastassõna. Kogu power kulub võistlemisele. See on lühinägelik. Tahaks kaua elada ja näha, kuhu oleme 300 aasta pärast välja jõudnud," arutleb ta.

"Magan muidugi rahulikult. Aga kirju ja meedia suunatud elu lõpeb järsu sõitmisega vastu puud. Kiirus kasvab. Sa ei vaata kurvi, vaid eesaknal olevast telekast DVD-filmi."

Investorist mõttemängija ütleb, et maailmale oleks kasulik, kui inimesed saaks rohkem pehmete väärtustega tegelda, kuid näiteks pesumasinat on ka vaja.

Armin Kõomägi hobi on talle kõvasti sisse toonud. (Ma ei pea silmas 10 000 krooni, mis kaasnes Tuglase preemiaga.) "Ta on mu elu rikastanud. Viinud kokku uute inimestega, aidanud ka endas rohkem arusaamisele jõuda. Kirjutamine on ju üpris analüüsiv tegevus," ütleb ta. Kõomägi ei laota teiste ette oma hinge, sest on üsna kinnine. Rohkem üritab väljamõeldud tegelasi avada. Tegeleb pigem situatsiooni kui sisemaailmaga. Nii, et lugudes on pigem mulje peegeldus. "Võin ju proovida kirjutada nii, nagu nägin. Selles mõttes avan jah ennast."

Poolteist tundi kui ulmet saab läbi. Veel lühike mõttevahetus koridori seinal rippuvatest Laurentiuse kunstitöödest ning sellest, et loo peategelase portree on sõber Indrek Prantsu maalitud ja kihlveo võit (kui Prants oleks võitnud, pidanuks Kõomägi temast luuletuse tegema ja see olnuks kole), ning laskumegi liftiga tagasi alla. Kiirustades, pead laiali otsas, jääme uste vahele kinni. Enne, kui abikäe leiame, jõuan mõelda, kui hea oleks kirjutada nädalas vaid viis tundi. Ja kui hea oleks, kui ei kardaks, et asi võib nihu minna. Aga aeg tiksub ja silme ees terendab karm tähtaeg.

Ilmselt tegeleb Armin oma loomeprotsessiga mujal kui kontoriseinte vahel, kuid kontori õhkkond on meil ka hea, selline loomingulisust toetav.

Eks juhtume ka üheskoos vaba aega veetma. Viimasel ajal on kaugemad reisid ühised. On olnud ka ühiseid n-ö loomingulisi puhanguid. Osalesime näiteks üheskoos filmi tegemises. (Film "Tühirand" tunnistati läinud aasta Eesti parimaks - toim.) Tagantjärele võib küll end juustest üles sikutada, et valik läks täppi. Varsti linastuva "Sügisballiga" on ootused vähemasti sama kõrged.

Mida Armini kirjanikuks hakkamisest arvata? Nooh, mis siin ikka. Tuglase preemia saamisega püstitas vist kiirusrekordi. Praegu pean Arminit ikka veel kirjutavaks ärimeheks. Kui viie aasta pärast küsida, mine tea. Enda loomingulise tegevuse kohta pean tunnistama, et viimasel ajal on märgata laiskust. Maalimiseks on eeldused olemas - mõtted ja vahendid. Peab end tagant sundima.