Miks mitte Eestist lahkuda?

Anu Tamm 18. juuni 2007, 00:00

Võõrtööjõu sissetoomise vajadus on muutunud möödapääsmatuks nagu vereülekanne raskelt haavatule. Samas hakkab see tunduma võttena, kus voolikust pumbatakse verd organismi, et see kinniõmblemata haavast jälle välja voolaks. Välismaale tööle siirdunute täpset arvu ei tea siiani keegi. Samal ajal käib meedias aktiivne diskussioon võõrtööjõu sissetoomise võimalustest, vajaduse mahust ja oodatavast kvalifikatsioonist.

Võõrtööjõu sissetoomine peaks teoreetiliselt leevendama tööjõupuudust ning alandama keskmist palka. Seega - teoreetiliselt on kasulik ainult keskmisest odavama tööjõu sissetoomine. Kuna aga ettevõtjaid üritatakse kohustada maksma mujalt tulnule keskmist või keskmisest kõrgemat palka, ei alandaks võõrtööjõu sissevool Eestis pakutava palga taset, vaid pigem kergitaks seda veelgi.

Eraldi analüüsi vajaks eeldus, et Eestisse on üldse võimalik võõrtööjõudu sisse tuua. Viimane organiseeritud korras võõrtööjõu ostu ja riiki toomise praktika on 150 aastat vana, pärineb teiselt kontinendilt ega leiaks tõenäoliselt rahvusvahelist heakskiitu.

Praktika ja uuringud on näidanud, et valmisolek töömigratsiooniks Eestisse on võrdväärselt kasin nii ELis kui kolmandate riikides. ELi riikide tööjõud ei ole eriti migreerumisaldis. Kolmandate maade kvalifitseeritud tööjõudu ei ahvatle ei Eestis pakutav palgatase, keelenõuded, sotsiaalsete garantiide tase ega ka kliima.

Me konkureerime kolmandate riikide tööjõu pärast jõukate riikidega. Meile on kättesaadav vaid tööjõud, kelle teadmised-oskused ei osutu konkurentsivõimeliseks Londonis, Moskvas ega muudes tõmbekeskustes. Kohalik tööjõud on kohanenud üha kasumikesksemaks muutunud ühiskonna väärtustega kiiresti ning lojaalsus tööandjale kestab sageli vaid kuni 150protsendise palgatõusu pakkumiseni.

Gallup World Polli 2006. aastal tehtud uuringu tulemusena selgus, et jäädavalt on valmis emigreeruma 20 protsenti Eesti ja Läti elanikest, kui nad saaks seda endale lubada. Noorema tööealise elanikkonna valmisolek migreeruda on veel kõrgem, seda sooviks 44 protsenti Eesti 15-24aastastest.

Viiendik tööjõulisest elanikkonnast laseks riigist jalga, kui see vähegi võimalik oleks. Pealekasvavast tööjõust ligi pool? Miks ometi?

Minnakse muidugi tavaliselt raha pärast. Eestisse naasmiseks nimetab juba välja rännanud tööjõud peamiselt kahte olulist argumenti: võimalust teenida samaväärset sissetulekut ja tööandja samaväärset suhtumist töötajasse.

Kui palgaargument on lihtne ja arusaadav, siis milles võiks olla erinevus tööandja suhtumises?

Eesti ratifitseeris Euroopa sotsiaalharta osaliselt. Ratifitseerimata jäid näiteks alalõigud: ohtlike/tervistkahjustavate alade ohtude vähendamine või tööaja piiramine; tervishoiualaste profülaktika- ja nõustamisteenuse arengu soodustamine; töötajate õigus saada töötasu, mis tagab inimväärse elatustaseme; noortöötajate või kutseõpilaste õigus saada õiglast palka või sobivat hüvitist; õigus väärikale kohtlemisele tööl.

Tegelikult on mõned neist n-ö ise ratifitseerunud, mõned ka reguleeritud teiste aktidega.

Kuid siiski, puhthüpoteetiliselt: miks peaks töötaja tahtma teha täistööajaga tervistkahjustavat tööd tasu eest, mis tema peret vaesuspiiril elama sunnib, omamata isegi õigust väärikale kohtlemisele töökohal?

Ega ei peagi tahtma. Ta saab valida paremate tingimustega tööturu. Meie töö- ja seadusandjate mure on kohalik turg ses kontekstis konkurentsivõimeliseks muuta - seda ka vajaliku võõrtööjõu importimiseks. Või mis veelgi parem - juba väljarännanud tööjõud Eestisse tagasi meelitada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing