Kallis ja kaunis Tchaikovsky

Ikkagi Tchaikovsky-nimeline. Just nii - Tchaikovsky, mitte Tšaikovski, nagu meile koolis õpetati. Restoran on justkui talveaed, klaasist lagi ja palju rohelist. Ja kuigi road ja üldine stiil viitavad 19. sajandi kõrgseltskonnale, on sisekujunduses ajalugu kaasajaga meeldival moel kokku sulatatud - loodud on tore ja hubane ruum.

Vene aadliköök arenes välja Prantsuse tippkokkade abil, kes aeg-ajalt tsaari õukonnaköögis külaliskokkadeks käisid. Venemaa rikkuste ja Prantsuse kulinaaria sulandumine kinkis maailmale road, mida nauditakse tänapäevani. Sedasama Prantsuse-Vene kõrgstiili arendab omal moel edasi ka Tchaikovsky restoran.

Menüüs on foie gras, kalamari, pliinid, pelmeenid, borš - need nagunii. Aga ka vasikakeel ja seene-julienne, lammas, põldpüü ja hirv, beebiforell, hiidlest ja tuur. Ja see loetelu ei ole üldse mitte ammendav. Menüü on just parajalt pikk, et olla põnev, aga samas ka piisavalt lühike, et olla usaldusväärne.

Hinnad on kõrged, restoran kuulub ehtsate Eesti tipptegijate hulka, kuid road on ka tipphindade väärilised. Hanemaksapasteet ujus kui luik salati ja saia lainetel, ümberringi õrnalt pärlendamas kastmepiisakesed (see pole mitte kehv kujund, sest nii tegelikult oligi: pasteeti täiendav küpsetatud luigekael ja kaste lõid oivalise terviku). Vasikalihapelmeenid toodi lauale kõige täiuslikumas hernevõrsetega täiendatud vasikaleemes, mida iial olen juhtunud maitsma. Borši serveerimine oli kui hästilavastatud sketš - algul pandi mu ette supitaldrik peedikuubikute, liharibakeste ja hapukooretäpiga. Ei muud. Siis tuli väike paus - kelner ootas, et üllatus mõjuks - ja valas lisaks ka rubiinselt helkiva kristallselge supipuljongi. Efekt oli mõjus. Supi kõrvale sai pirukaid, mina valisin hapukapsa-suitsumakrelli ja maksa-kirsipiruka. Tillukesed ampsud, aga oi kui head! Maksa-kirsipiruka maitse oli harjumuspärasem, hapukapsas koos suitsukalaga minu jaoks uus ja ebaharilik, aga väga hea. Toit oleks olnud absoluutselt täiuslik, kui desserdiks pakutud brii oleks ainult natuke soojem ja küpsem olnud.

Meid teenindav kelner oli eriline isiksus, sugugi mitte märkamatu serveerin-ja-koristan-tegelane. Ebaeestilikult suhtlemisvõimeline ja jutukas. See oli huvitav ja kasulik, kuulsime asjatundlikke kommentaare nii menüü kui ka veinide kohta. (Veinid, muide, olid suurepärased.) Suhtlus meie väikse laudkonna ja kelneri vahel jätkus - viisakas, naljatlev.

Olin läinud restorani vaatlema ning jäin rahule: vaatasin ja osalesin mõnuga. Aga kui oleksin läinud armsamaga romantilisele lõunale või ärikohtumisele, siis oleksin ehk sellise stiili pealetükkivuseks klassifitseerinud. Nii et ettevaatust -

luksuslik interjöör ja luksuslik menüü väärivad täit tähelepanu ja võimalust neid segamatult nautida.