Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Edelweissi leiab Pärnu südalinnast

Heidi Vihma 29. juuni 2007, 00:00

Edelweiss on menukas, laupäeva lõuna paiku olid vabad ainult paar lauda. (Suvistel nädalalõppudel on Pärnus muidugi kõik söögikohad menukad.) Menüüs on lisaks tavapärastele pubitoitudele ka Viini šnitsel, saksapärane kartulisalat, alpilammas, chateaubriand ? la Edelweiss ja õunastruudel. Pealtnäha väikesesse puumajakesse on ära mahutatud suur restoran, kahel korrusel on kohti kokku saja ringis.

Olen Edelweissi sisse vaadanud ka talvisel madalhooajal, siis ei olnud ta poolt nii muhe ja hubane kui nüüd, puupüsti mõnusalt mugivat rahvast täis. Leidsime vaba laua teisel korrusel akna all, vaade mitte just Alpidele, küll aga naabrite katustele, mis samuti päris maalilised. Ülemist saali teenindasid kaks väga kiiret ettekandjat. Hetkega oli laud eelmiste külaliste järel koristatud, menüü lauda toodud, tellimus võetud, joogid laual - perfektne algus.

Valisime sissejuhatuseks kaks salatit, et praade oleks mõnusam oodata. Ja hakkasime ootama. Ja ootasime ja ootasime. Kümme minutit, viisteist, kakskümmend, kakskümmend viis.

Mõningast meelelahutust pakkus köögilifti signaaltulede jälgimine ja mõistatamine, kas järgmised toidud on meile või veel ei ole. Nimelt saadeti toidud alt köögist liftiga üles, ettekandjad pidid ainult jälgima, millal tuluke põlema lööb ja järgmised road saab ette kanda. Aga lift käis väga harva. Meie salatid saabusid poole tunni pärast. Mozzarella-salat oli kena krõbiseva jääsalatiga tehtud, kõik muugi värske ja isuäratav, ka juust oli kena kvaliteediga. Et maitsestust polnud, sellest polnud lugu - laual oli nii palsamiäädikas kui ka üpris korralik oliiviõli. Saksapärane kartulisalat kannatas aga õliuputuse all. Menüü lubas sinepikastet, võib-olla seda isegi oli natuke, aga kõige rohkem oli ehedat maitsestamata õli.

Siis saime jälle tükk aega lifti tulekut-minekut jälgida ja kui tund oli täis saanud, tulid ka meie praed. Tore, et lõpuks tulid, aga üks neist oli praak. Lemmikpõrsa-nimelise prae lihatükid olid söestunud ja söömiskõlbmatud.

Friikartuleid oli küll nii palju, et ainuüksi nendest oleks söönuks saanud, aga kuna me kumbki kartulifänn ei ole, siis palusime mustava lemmikpõrsa tagasi kööki viia ja jagasime räimeprae omavahel ära. Räimi polnud palju, küll aga kartuliputru - kartul ju täidab kõhtu, seega nälga enam ei tundnud. Räimed olid väga maitsvad ja isegi kui poleks olnud, siis juba räimede menüüssevõtmine vääriks kiitust.

Ettekandja muidugi pakkus, et laseb uue prae teha, aga teist tundi meil enam ootamiseks aega ei olnud. Vaene ettekandja, tema paistis selle söestunud prae pärast olevat õnnetum kui meie, vabandas mitu korda ja jäi vägagi kahetsevalt meile järele vaatama.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:47
Otsi:

Ava täpsem otsing