Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mõnus maakodu Muhumaal

Teet Reier 02. juuli 2007, 00:00

Kui mööda külatänavat Paenase küla viimase majani jõuame, on perenaine Eva parajasti muruniitmisega ametis. Ühe käega lükkab niidukit, teisega hoiab süles pere pesamuna, veidi üle aastast Annat. Nagu üks kange saare naine, vilksab mõte pähe.

"Eks seda kangust ja visadust peab siinses maanurgas olema," naerab Eva. "Selleks et korraliku iluaeda teha, tuleb muld mujalt vedada, siin on ainult kümme sentimeetrit viltjat kihti paekivi peal. Ja sinna lilleaeda ei raja."

Nii ongi maja lõunapoolses otsas maapinda tõhusalt tõstetud ja tekkinud terrassid on perenaine kividega ääristanud. Müüritise servapealsele on mitmesse kohta tekitatud mõnusad puitalusega istumiskohad. "Neid istumiskohti tundus kangesti vaja olevat, kuid tööd on siiani jagunud nõnda palju, et ega sellist aega, et aia õiteilu nautida ja jalgu puhata, polegi õieti olnud," nendib Eva. Ent lisab, et küll ta tuleb, aed valmib kildhaaval, lapsed kasvavad ja jääb rohkem aega ka enesele.

Krunti ümbritseb enamasti uus, pikemat kasvu mehele nabani ja alt meetri jagu lai kiviaed. "Ega ei kujutanud hästi ette, kui palju sellisesse aeda kive läheb. Osa materjali saime oma krundil olevast kivihunnikust, osa tuli aga mujalt juurde vedada," räägib Eva.

Säilinud on ka natuke päris vana aeda, mis ääristas tänaseks juba võssa mattunud külatänavat. Eva sõnul oli algselt mõte ka külatänav puhastada ja korrastada, aga see oleks osutunud keerukaks ettevõtmiseks, sest mehhaniseeritud põlluharimine oli piisavalt suutnud kivipiirdele kahju teha, samuti oli tee seal liiga kitsas.

Maja, mille pere ostis 2002. aasta talvel, sai elamiskõlblikuks ehitatud sama aasta sügiseks. Hoone valmimiseni elati nagu muiste, õuel asuvas paari väikese kambriga aidas.

"2003. aasta suvel pidime aga aita tagasi kolima, sest aasta eest maha pandud laiad põrandalauad olid talvise kütmisperioodiga nii palju kokku kuivanud, et lapsed hakkasid põrandapragudesse ära kaduma," muheleb Eva. "Lauad tuli üles võtta ja uuesti tagasi naelutada."

Eva lisab, et kui vanasti seisid lauatoorikud aastaid pööningul või kusagil varjualuses tahenemas ja kuivamas, siis nüüd rändab puitmaterjal metsast saeveskisse, kuivatisse ja seejärel kohe ehitusele. Ei anta talle aega õieti surra, nii ta elab ja mängib vastavalt niiskusele põrandas ja seinas.

"Tegelikult oli maja ostes üpris õnnetus olukorras, viimased elanikud, kaks vanaprouat, olid lasknud päevadel veereda, hoone korrastamiseks neil enam jaksu polnud," meenutab Eva. "Siiski sai püütud säilitada nii palju, kui vanast majast säilitada andis."

Hoone on Eva sõnul ehitatud kolmekümnendate teises pooles ja materjalina kasutati toona kohapeal valmistatud betoonkive (sama materjali on kasutatud paljude Muhu hoonete seintes, mandril aga tunti seda Nopsa kivi nime all). Kui hoone eluruumide laetalad suudeti säilitada, siis laudaosa laepalgid läksid vahetusse.

"Kolm kõige jubedamat asja, mis alguses hoone juures silma kriipisid, olid hirmsad kahepoolsed aknad, silikaattellistest veranda ja keset õue uhkeldav elektripost. Nendest tuli kohe kindlasti vabaneda," räägib Eva. Ja tänaseks pole neist enam märkigi.

Aknad on asendunud taluhoonele iseloomuliku väikese ruudustikuga ja endise lauda osas ka tunduvalt avaramad. "Enne asusid siin suured uksed, et saaks ikka sõnnikuvankri või heinakoormaga ühelt poolt sisse ja teiselt välja sõita," selgitab ta. Ülaosas armsalt sakilise puitpitsiga veranda olevat aga kokku sobitatud nelja erineva maja juurest saadud materjalist.

Laudaosast tekkinud avar ruum on tänaseni kasutusel põhiliselt panipaiga ja laste mängukohana. "Ei ole tarvidust olnud selle lõpliku valmisehitamise ja sisustamisega kiirustada, eks aja jooksul selgub, mis siia täpselt tuleb," lisab Eva. Seni jagub siin rahulikult ruumi nii vanadele mööblitükkidele kui ka suurel talulaual kuivavatele nurmenukkudele.

Pika hoone katusealuse väljaehitamine lubas uue rookatuse alla paigutada magamistoad. Kahele poole trepist ülestulekut on perenaise sõnul plaanis ehitada mõned magamiskapid katusealusesse ja avarate katuseakende alla tema töötuba. "Viimane on praegu kasutusel küll rohkem laste mängunurgana."

Alumisele korrusele mahutab ennast avarale saalile lisaks ümber puupliidi ja soojamüüri keerduv köök koos vannitoaga. Kõikide ruumide, eriti aga köögi sisustuses võib märgata pererahva austust vana mööbli ja tarbekraami vastu. "Eks neid asju ole siit-sealt kokku kogutud ja ka antiigipoodidest ning vanavaralaatadelt ostetud," selgitab Eva.

Vaid vanem poeg keeldus tema sõnul oma tuppa kas või ainsa vana eseme paigutamisest ja valis oma maitsele sobiva moodsa ning noortepärase laminaatmööbli. "Kui on selline soov, siis las ta olla, seda vana mööbli austust ei saa ju kellelegi peale suruda," muheleb Eva ja arvab, et eks lähevad sellised eelistused ajapikku üle.

Seda, et elatakse nagu metsa taga ja tihti suurlinna kultuurihüvedele ligi ei pääse, ei pane Eva sõnul eriti enam tähele.

Peamine, et pere ennast hästi tunneb ja et on olemas mõnus koht, kuhu lapsed pärast kooli või lasteaeda rõõmuga tulevad.

"Kui veel majaesise põllutüki saaks ära osta, oleks süda rahul," lausub Eva lõpetuseks. "Muidu mine neid kinnisvarahaisid tea, ühel heal päeval on kopp siingi maasse löödud ja hakkab kerkima samasugune näotu uuselamurajoon, nagu neid mujal Eestis mitmelgi pool näha võib."

Eva meenutab, et kui paar aastat tagasi pani keegi saarel müüki väga korraliku talukompleksi ja küsis selle eest neli miljonit krooni, ei uskunud keegi, et sellise hinnaga võiks hoonetele ka ostja leiduda.

"Aga kuna igale asjale on siiski ostja olemas, tehti seegi tehing lõpuks ära ja mõtlesin, et eks tegelikult oli see ost seda hinda ka väärt. Keegi sai omale kena kodu," arutleb ta.

"Täna aga pole sugugi ime, kui tunduvalt kehvemate majade eest loodetakse juba samasugust hinda saada." Ja nüüd ei imesta loomulikult enam keegi paari-kolme miljoni krooniste majahindade üle.

Kuigi tegu on üsna omaette oleva taluhoonega, juhtub Eva sõnul aeg-ajalt, et mõni võõras ka nende majapidamist uudistama tuleb.

Seda enam, et ühed naabrid turismitalu peavad. "Ega nad päris õuele tiku, jalutavad mööda teed, uudistavad veidi ja siis lähevad tagasi," räägib ta. "Vaid kord tulid ühed saksa turistid lausa õuele ja avaldasid soovi meie aidas ööbida.

Et majutuskohtades on ju täpselt samasugused hooned ja seal saab ööbida. Oli päris tükk tegu neile selgitada, et tegemist on eravalduse, mitte majutuskohaga," lisab Eva.

Fotod: Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:33
Otsi:

Ava täpsem otsing