Tarmo Elvisto - käsitööline ning mänedžer ühes

"Tööd on elus tehtud õige mitmesugust," muigab Tarmo Elvisto. "Olen töötanud Vabaõhumuuseumis, hiljem, kui tuli vabaduse aeg, lõime firma, tootmiskooperatiivi Roo, mis tegeles pillirookatuste ehitamisega. Olen hiljem naernud, et kunagi lapsepõlves astusin jalga terava pillirookillu ja luupasin seepärast terve suve, nüüd saadab pilliroog mind tänaseni."

Pärast Rookooperatiivi tegeles Tarmo Elvisto teiste, kultuuri ja majandust ühendavate projektidega, näiteks Fenno-Ugria ja Venemaa koostööprojektid, Eesti-Vene ärikataloogi loomine, ida käsitöö Euroopasse saatmine, lisaks mitmed soome-ugri rahvaste üritused, mis tõid kaasa külaskäike Handi-, Komi- ja Marimaale.

Niisugused tegemised ja toimetamised on tegelikult üsna harva esinev sümbioos: nutikas ärimehevaist ja läbirääkimisoskus ning soov vanu käsitöötraditsioone edendada ja neid teistelegi õpetada ei lange ühe inimese juures just sageli kokku.

Elvisto ise kehitab selle väite peale tagasihoidlikult õlgu: "Noh, juba Rookooperatiivis tegutsedes panin tähele, et ühed mehed rääkisid vanahoidmisest, teised tegid seda füüsiliselt, tekkis küsimus, et kuidas need asjad nii sageli ometigi kokku ei saa. Ja kurdeti, et puitmajad hävivad, teisal olid arendajad oma seisukohtadega, lõpuks tekkis tunne, et üks pool püüdis teisele lihtsalt ära teha. Sain aru, et tuleb mõlemast poolest aru saada, leida kesktee ja kokkulepe, et see, mis tõeliselt väärtuslik, ikkagi säiliks. Vajalik oli management'i ja majandamise kokkulepe."

Tundub, et tarkade kokkulepete leidmise oskuses on Tarmo Elvisto meister, sest ta lihtsalt oskab leida ja endaga kutsuda just neid õigeid inimesi, hingega tegutsejaid. Ka SRIKi pere rõõmsameelse segasummasuvila-seltskonna kujunemine on suures osas just Tarmo teene.

Õhtusel lõkkeõhtul istuvad üheskoos Viljandi, Tartu ja Tallinna SRIKi esindajad, lisaks lähemad koostööpartnerid. Hulk noori inimesi, kes on oma ala tõelised fännid. "Töö SRIKis on mulle ka põhitööst südamelähedasem," tunnistab üks neist mulle hiljukesi.

Säästva Renoveerimise Infokeskuse ehk SRIKi saamislugu aastal 2001 oli tegelikult ühest väiksest mõttest suure välja kasvamise lugu: Rootsi partneritega Väike-Patarei tänaval asuva maja taastamise projekti oli Tarmo Elvisto alguses kaasatud muinsuskaitseseltsi-poolse mänedžerina. "See projekt liitis meid alguses ja liidab tänaseni. 7-8 aastat tagasi näisime suhteliselt põrandaaluse ja resoluutse pundina, täna helistatakse meile isegi sel puhul pahaselt, et miks me ei tegutse ühe või teise suvalise hoone juures," naerab Tarmo Elvisto.

Säästlikkusele vana hoone juures sundida pole siiski lihtne, tunnistab ta elutargalt: "Kõigepealt mõtleb inimene, kas tal on kõht täis ja tuba soe, see on kui tüüpiline Maslow' püramiid. Kui ikka kodu ähvardab külmaks minna, on nii mõnigi kord esimene reaktsioon plastist ja kividest tuge otsida, sest see annab teatud etapil turvatunnet. Erisusi tüüpprojektist hindab ikkagi see, kelle elueesmärk esmavajaduste saavutamisest kaugemal."

Tarmo Elvisto ise tunneb, et just sellisesse teistmoodi ja isikupäraselt kujundatud keskkonda minek annab jõudu tegutsemiseks. "Kui linnaelu ja tegutsemine ära väsitab, põgenen sügavale metsade keskele oma maakoju. Tuleb rahulikult aeg maha võtta, seejärel saab tulla tagasi linna. Mulle lihtsalt meeldivad ebastandardsed asjad, selleks pakub vanade majadega tegelemine palju võimalusi."

Kuidas siiski äratada huvi selle vastu, mis on hoidmisväärne? "Inimestega tegeledes tuleb saavutada omamoodi Tom Sawyeri aiavärvimise efekt," räägib Tarmo Elvisto kavalalt. "Oleme näiteks SRIKi laagrid püüdnud lihtsalt huvitavaks teha, et inimesed saaksid proovida asju oma kätega. Kui töö on lõbus, tulevad inimesed rõõmuga kaasa."

Ise oma kätega tegemise rõõmu on loo peategelane tundnud juba ülikooliajal: "Õppisin kaugõppes ajalugu ja kui küsiti, kas soovin valida teaduri või restauraatori tee, valisin millegipärast restaureerimise, kuigi see polnud loogilisem valik. Asju ise tehes lahendada tundus kuidagi loogiline."

Ise nokitsemise ning vanades asjade tuhnimise pisiku sai Tarmo vististi külge juba lapsepõlves - siis, kui Borneod ja Bruneid tema margikogus kaugest ja muinasjutulisena näivast maailmast sõnumeid tõid. Poisiea avastusretked viisid lisaks ka Haapsalu linnuse salakäikudesse. "Kuni kuuenda klassini elasime Tallinnas Nõmmel, seejärel Õismäel," meenutab Tarmo Elvisto.

"Tore oli, vanad majad, pargid. Usun tegelikult, et umbes viiendas klassis ongi inimene paljuski paigas, tunnetused ja väärtused on olemas, hiljem, ülikooli ajal rabeletakse vabaks sellest, mille oli ühiskond või pere peale sundinud, ning õpitakse juurde."

Täna on Tarmo Elvistot enda sõnul rahul, elu toob ka palju reisimisvõimalusi. "SRIKi juures tegutsedes igav ei hakka," kinnitab ta.

Enne kui asusin tööle SRIKIs, tegutsesin palju meie sugulasrahvastega, käisime Handi- ja Komimaal ning maride juures kultuurisidemeid loomas.

Tihti tuli seal seletada, et nende erisus on uhkus, mitte häbenemise asi. Usun, et need käigud andsid neile eneseteadvust ja õpetasid mulle teisalt leplikkust: vanas majas, rahvakillus või lapsepõlves kogutud margis on justkui midagi ühist.

See ühisjoon õpetab, et tuleb olla kooskõlas ümbritsevaga ja loodusega. Kõik algab ju inimese peas ja mõtteis. Mis siis, et naaber arvab, et vana hoone ei kõlba, tuleb lihtsalt uskuda sellesse, mis on unikaalne.