Ivar Ausi töö keset pahesid

See sõltub minu enda soovidest, mingit kohustust pole meil kellelegi pandud. Saamisega on ka sama lugu, et saan neid proovida siis, kui on vaja. Kuid peamiselt juhtub see uute toodete sortimenti võtmisel või väljatöötamisel.

Meil on väravas pisteline turvakontroll. Seal on üks nupp, millele vajutades süttib kas punane või roheline tuli. Võid käia aasta aega ning alati on roheline, kuid ühel korral tuleb punane ja siis pead oma koti ette näitama. Kuid meie üks põhiväärtusi on usaldus, me usaldame oma töötajaid ning nad pole meid alt vedanud.

Ei. Ma tean, et meie Baltimaade regiooni direktor vajutab nuppu sealt läbi minnes alati, kuid meil on reegel, et juhtimistiimi liikmed ei pea seda varianti kasutama. Eeldatakse, et kui inimene kuulub juhtkonda, siis on tal õiglustunne olemas. Aga me ei liigu ka eriti tehase poolel.

Jah, olen sattunud nii-öelda pahede peale.

Absoluutselt mitte. Nii tubakas kui alkohol on mõeldud täiskasvanud inimestele. Neil on võimalus otsustada, kas hakata suitsetama või mitte ja kuidas alkoholi tarbida. Loomulikult kutsume alati üles olema vastutustundlikud.

Piirid on olemas, kuid kehtivad kõigile ühtemoodi. Eks riigi ülesanne ongi neid küsimusi reguleerida. Tubakafirmast ära tulemise üks põhjuseid oligi see, et seal on reklaam pea 100% keelustatud. Turunduslikus mõttes ei pakkunud see mulle väljakutset.

Jah, sattusin perekondlike sidemete kaudu sinna õppima. Selle kõrvalt töötasin assistendina sporditarvete kaupluses.

See polnud nii lühike, ligi kolm aastat. Maapank pankrotistus, muud põhjust ära tulla ei olnud. Seejärel töötasin tubakafirmas, alguses Tallinnas ja hiljem poolteist aastat Helsingis. See oli mulle tõsine väljakutse. Arvasin, et oskan väga hästi soome keelt. Tuli välja, et aru sain küll kõigest, kuid rääkimisega oli väike barjäär vahel.

Soome töökultuur oli teistmoodi, veidi aeglasem ja pigem protsessile keskendunud. Võib-olla oli see konkreetse firma eripära, kuid mulle tundus lõpuni, et tempo pole seal nii huvitav, kui võiks olla. Sellest ka otsus ära tulla, mis oli seotud minu tollase juhi lahkumisega. Ta läks ise teise riiki tööle ning pakkus mulle võimaluse kas jääda või võtta vastu tema pakutud pakett ning lahkuda.

Edasi asusin tööle veini tootegrupi juhina alkoholi maaletooja AS Prike juures, kuigi ei teadnud veinidest midagi. Ütlesin ka tööandjale välja, et hakkan veine müüma nagu hambaharju - teadmised veinidest puudusid. Varasem töötaja oli olnud tugev spetsialist, kuid seetõttu koosnes portfell väga headest, kuid kallitest ning raskesti müüdavatest veinidest.

Kuid enese huvi ja koolituse läbi tulid ka teadmised, ning müügipõhine lähenemine tõi kaasa ka oodatud tulemused. Olen tänulik, et tööandja selle riski võttis ning see on olnud äärmiselt hariv ka mulle.

Soomest lahkumise otsust pole ma kordagi pidanud kahetsema. Mu sissetulek kukkus küll poole võrra, kuid töönauding oli Prikes kordades suurem. Pidevalt oli tegevust ja selle tulemusi näha. Emotsionaalses mõttes tasuv töö.

Mul pole kunagi olnud sellist soovi, et töötada välismaal. Ainsana tasub minna väljakutse pärast. Ma ei leia, et eluolu või töökultuur oleks seal paremad. Kindlasti aga teistmoodi. Neil kahel korral, mil olen mujal elanud, pole mul tekkinud tunnet, et ei tahaks Eestisse tagasi tulla.

Praegu on tööjõudu suhteliselt vähe. Meil ei võeta küll tutvuse poolest kedagi tööle, kuigi otsitakse kõigepealt tutvusringkonnast. Siis on inimese kohta soovitused ja taustainfo olemas. Näiteks müügidirektori leidsin tutvusringkonnast. Olin küll tema tööintervjuul juures, kuid ise seda läbi ei viinud ega osalenud ka otsuse tegemises selles mastaabis, nagu tavaliselt.

Suhteliselt väike. Otsime peamiselt hooajaliselt ehk suvisel ajal ning laotööle. Kontoripoolel vahetub aastas 1-2 inimest. Ja mõned on meil olnud tööl firma algusest peale.

Ma pole seda kunagi küsinud, et miks sa nii kaua tööl oled olnud. Teeme igal aastal anonüümset uuringut inimeste suhtumisest firmasse ja ülemustesse. Altiat nähakse kindla tööandjana, soodustused on võrreldes Eesti keskmisega päris head: lõuna firma kulul, samuti on kõik töötajad ka kindlustatud, meil on aastaboonuse süsteem ning kokkuleppel makstakse kinni ka kolmandik inimese õpingukuludest.

Ükskõik. Näiteks käis üks töötaja meil Soomes ülikoolis, mis oli päris kallis. Ka see maksti osaliselt kinni. Samuti on kõigil töötajatel oma koolituskava. Sageli juhtub, et kui töötajaile pakutakse teises firmas suuremat palka, siis meie hea kollektiivi pärast ei taheta ära minna. Mõnikord mulle küll tundub, et mõni soodustus pole õigustatud, kuid proovi sa inimestelt midagi ära võtta.

Boonussüsteem ja kindlustamine on sarnased. Muidu on meil suhteliselt vabad käed vaadata, kuidas suudame inimestega läbi saada ning neid hoida.

Meil on sõnastatud korporatsiooni väärtused, mis on kirjas ka kontoris nähtaval kohal. Tähtis pole nende une pealt teadmine, küll aga nende endas kandmine. Ja me pole pidanud sellega tööd tegema. Usaldus, töörõõm, üks kõigi ja kõik ühe eest jne peaks olema töötajail mõtteviisi osa.

Väga iseseisev. Loomulikult eesmärgid ja suuremad tegevussuunad kooskõlastatakse, kuid ettekirjutusi Soomest ei tehta. Kõik on argumenteerimise ja põhjendamise küsimus. Aruandlust vaibalkäimise mõttes pole, suhtlemist teistega aga küll. Altia on Skandinaavia juhtiv alkoholitootja ja turustaja, korporatsiooni kuulub 17 firmat. Baltimaades oleme hetkel esindatud Eestis ja Lätis. Suhtlus ja kogemuste vahetamine firmade vahel on tugev ning meie müügi- ja turundusinimesi kaasatakse erinevatesse projektidesse ja töögruppidesse.

Hetkel pole seda juhtunud, kuid ma ei näe ühtegi põhjust, miks seda ei võiks juhtuda. Küsimus võib olla keeleoskuses, sest näiteks Rootsis suheldakse omavahel loomulikult rootsi keeles vaatamata sellele, et ametlik firmasisene suhtluskeel on inglise keel, kuid soomlastega suhtlen soome keeles.

Esiteks huvitav töö. Alkoholi alale tööle sattudes tundsin, et see on midagi minu jaoks. Veinist rääkides on mul jäänud arusaam, et halb inimene ei saa head veini teha. Sel alal rahvusvaheliselt töötavad inimesed on laia silmaringiga ning huvitavad. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mitte selles ametis jätkata. Jätkamise soov pole seotud materiaalsete hüvedega, vaid emotsionaalsetega. Firma töötajad on mulle väga palju andnud. Väheoluline pole ka Altia ühiskondlik aktiivsus - näiteks on Altia sõlminud pikaajalise koostöölepingu Rahvusooperiga Estonia, samuti toetame anonüümselt ühte lastekodu.

Töö on pakkunud mulle palju võimalust õppida ja õppimisruumi veel on. Tuleviku osas aga on selline mõte küll olemas, kuid mis alal siis tegutseksin, peab hindama, kui aeg on käes. Kindlat ideed hetkel pole. Ja arvestades oma vanust ei kiirusta ma ka kuhugi tormama.

Hea meelega tegeleksin alal, kus midagi asjast ka tean. Risk on õilis asi, kuid peaks olema õigustatud.

Oleneb kollektiivi suurusest ja ka valdkonnast. Kas tegeleda näiteks prügiveo või alkoholiga - need on ikka veidi erinevad alad. Ja tuleb lähtuda sellest, milliste väärtustega inimesi sa enda tegevusega kaasad. Meie firmast rääkides üritatakse enda kõrvale kaasata samalaadse mõttemaailmaga inimesi.

Väga palju läbi kogemuste. Õppida saab teooriaid, kuid praktika on ikka praktika. Kogemus on ainuke, mis tõsiselt maksab.

Mul pole ühtegi sellist hobi, millega tegeleksin põhjalikult. Viimasel ajal olen harrastanud mootorrattasõitu, ka lumelauda ja sulgpalli. Lumelaual või mootorratta peal oled üksi, sulgpalli mängin ammuse sõpruskonnaga. Nad ei ole meie koostööpartnerid.

Kui mõtlete mingeid motivatsioonipakette, siis neid pole. Altia on Soome riigile kuuluv firma ja meile on oluline läbipaistvus. Samuti on paljud koostööpartnerid keelustanud reiside või kingituste vastuvõtmise, mis on igati tervitatav. Kliendiüritusi teeme aga küll, näiteks väljasõit saarele jahiga, see on tavaliselt seotud ka mingi koolitusega.

Meil on üle 60 brändi ja üle 400 toote. Usun, et 95% neist olen proovinud. Lemmikute hulka kuuluvad Jack Daniels Ameerika viskide hulgast ning Glenfiddich ühelinnaseviskide hulgast. Suur osa on veinid ja mul on endal suur huvi veinide vastu. Tarapaca ja Misiones on hea valik tavaõhtu veinidena.

Esiteks kvaliteet, mis on püsinud muutumatuna. Samuti "väikese kiiksuga" reklaamid, mille inimesed on omaks võtnud. Saaremaa viina puhul on peaeesmärk kasvatada müüki koduturul, turistimüük on samuti oluline, kuid mitte prioriteet. Kasv ei tähenda, et inimesed on rohkem jooma hakanud, vaid nad on hakanud tarbima varasemast paremaid asju.

Ei maksaks solvuda. Saaremaa viina ümber ehitatud brändimaailmas pole minu arvates ühtegi aspekti, mis oleks saarlasi solvanud. Ja oleme toetanud mitmeid Saaremaal läbi viidavaid üritusi, näiteks "Saaremaa Valss" ning "Juu Jääb" Muhumaal.

Viin iseenesest pole halb, halb on kuritarvitamine ja see kehtib ka muude asjade puhul.

Saaremaa viin ega teised meie portfelli tooted pole sellised, mida alkoholi kuritarvitavad inimesed väga kasutaks, need kipuvad olema kõrgema hinnaklassi segmendis.

See on oluliselt paranenud pärast maksumärgi turule toomist. Mis aga puudutab järgmisesse aastasse planeeritud aktsiisi tõusu, siis selle vastu pole meil pretensioone. Riik on teinud maksumärgiga väga head tööd. Igaüks meist võib osta enese teadmata salaviina ehk viina, millelt on aktsiis tasumata. Salaviin oli ametlikult poes müüdav, maksumärk on selle probleemi praktiliselt lahendanud.

Riik kehtestab reeglid ning meie asi on hakkama saada. Ainsana soovime, et otsuseid ei tehtaks lähtudes isiklikust või erakondlikust huvist, vaid et riigil oleks pikaajalisem alkoholipoliitika. Kiirete otsuste puhul on raske oma tegevust kavandada.

Teisalt pole meie tarbijad n-ö juhuostjad, nad suudavad oma õhtuid ning tegevusi ette planeerida ning meie müük piirangutest ei kannatanud. Usun ka sama aktsiisitõusu kohta. Meie portfellist on odaval viinal kaduvväike osa. Hinnatõus meie tarbijaid loodetavasti väga ei morjenda.

Ivar on heatahtlik ja sõbralik, uuenduste ja muutuste aldis ning otsib pidevalt uusi väljakutseid. Tugevustena võiks välja tuua oskust suurt pilti hoomata ja asju konteksti panna. Koos töötades soovisin vahel, et Ivaril oleks rohkem püsivust asjadega sügavuti minna.