Ooper käib ka puhvetis

Juuli on vihmaldane. Üks õhta ei olnud mul midagi teha ning vaatasin üle suvise telekava. Dokfilmide maailmas ei ole enam mõtlemapanevaid mõtisklusi inimese hinge, eetika või maailmakõiksuse üle. Hoopis verdtarretav külapalagan teistmoodi sündinutest. Ammustel aegadel pidi laadale karvase näoga poissi vaatama minema, nüüd surutakse see üle kaabli sulle tuppa. Seepärast oli uudis, et Pärnu filmifestivali paremad palad meie telekasse lähiajal jõuavad, nagu õnnistus. Võib-olla ma isegi vaatan need filmid kavast välja ja viibin ekstra kodus, jättes mõnele alkohol-kultuurilisele sündmusele minemata.

Ärge mõistke valesti, mulle üldiselt napsutamine meeldib. Õlut ma ei joo, aga heast veinist ära ei ütle ja eile segasin endale nii jumalikult maitsva mojito, et teen seda ilmselt täna uuesti. Küll aga ei poolda ma lastega koos joomist.

Peredele mõeldud massiüritustel ei tohiks olla alkohol aukohal. Pisipuhvet võib olla, aga võimas infrastruktuur kogu linna täisjootmiseks on veidi liiast. Loomulikult on joomine meie kultuuri osa, aga see osa, millest läänelik maailm, Jüri Ennet ja terve mõistus loobuda soovitavad.

Muusika meeldib mulle igat moodi, miks mitte koos perega, olgu siis Trumm ja Bass või Entel ja Tentel. Aga üldise õhustiku tõttu jäävad mul ilmselt lähiajal mitmed sündmused külastamata. Ei ole lihtsalt piisavalt üritusi, mille korraldajad teataksid kohe, et siin on vahva möll, jätke lapsed koju, või siis vastupidi. Aga ei sest midagi, ega seepärast veel aega suvel üle jää.