Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Varustusele kulub 10 000
Jalgratta ostmisega on nagu auto või murutraktori soetamisega - lähtuda tuleb enda vajadustest ehk mõelda, kui aktiivne rattaga sõitja te olete ning millistes tingimustes te seda teete.
Mina sooviksin jalgrattatrenni teha vähemalt 2-3 korda nädalas ning sõita nii maastikul kui ka asfaldil.
Mida siis minusugusele tervisesportlasele jalgratta varustuseks pakutakse?
Rademaris käies selgus, et väga hea varustuse, mille hulgas riietus ning jalatsid, saab juba 10 000 krooni eest. Ega tervisesportlasel pole rohkem vajagi - keegi ei istu ju kohe F1 rooli, vaid enne tuleb madalamates klassides võistelda.
Rattamaailmas võid varustuse poolest küll kohe n-ö kõrgemasse klassi astuda, kuid see oleks lihtsalt raha raiskamine - algaja lihtsalt ei suudaks kõiki ratta võimalusi ning eelised ära kasutada. Nii et koguge kannatust, enne tuleb natuke trenni teha ja siis uusi kõrgusi proovida.
Maastikujalgrataste kõrval on viimasel ajal on populaarsust kogunud ka hübriidrattad, millega on võimalik meetreid mõõta nii asfaldil kui ka kergemal maastikul.
Erinevalt maastikurattast ei eelda hübriidiga sõitmine rattariietuse olemasolu, kuna sõiduasend võimaldab sõita ka spordiks mitte ette nähtud riietega, kas siis tööle või poodi toidupoolise järele.
Hübriid peaks paremini passima naisterahvastele, sest ta on maastikurattaga võrreldes kergem.
Kui teile kumbki nimetatud jalgratas ei meeldi, saate osta endale tõelise maanteepüssi, mille hinnad algavad Rademari kodulehe andmeil ligemale 17 000 kroonist.
Minu eelistatud valikusse ei mahtunud seekord rattalukk ning porilauad. Esimese soovitan kindlasti soetada, sest mõnesaja kroonine investeering võib pikanäpumeeste eest mõnikord päris tõhusat kaitset pakkuda.
Me ei ostnud rattale ka porilaudu, kuna üks õige treenija ei hooli, kas õues on lõõskavalt palav või sajab paduvihma - rattatrenni tegemist see ei sega.
Kõige olulisem on muidugi sõitja turvalisus, seega ei tohiks üks tõsine jalgrattur kiivri pealt kokku hoida.
Valisin kõige kallima ehk ligi 1000 krooni maksva kiivri. Tõsi, kiivri võib soetada ka väiksema summa eest, kuid usun, et 1000 krooni pakub paremat kaitset ning õhutust.
Kui rattapüksid ja särk on kohustuslikud, siis soovituslik oleks ka rattajakk. Odavamad jakid pakuvad kaitset vaid tuule ja veepritsmete eest, kallimatega saab rahulikult ja kuiva nahaga ka vihmasajus sõita.
Kui regulaarselt trenni teha, ei saa üle ega ümber ühest korralikust rattakompuutrist. Selleta oleks treeningu tegemine tunduvalt igavam, kuna puudub võimalus saada aimu sõidukiirusest ning läbitud kilometraažist.
Rattakompuutrite hinnadiapasoon on lai, kallimate eest tuleb kukrut kergendada 700 krooni võrra. Rattasõidul on hea kasutada ka tavalist pulsikella.
Lisaks jalgrattale on üks suuremaid väljaminekuid veel spetsiaalsed rattajalanõud. Hea paari saab nagu keskmise jooksutossugi mõned sajad kallimalt kui tuhat krooni.
Kui aga raha ei jätku, võib spetsiaaljalanõude soetamise tulevikku lükata.