Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Absurdimajanduses tuleb krahh viiteajaga

Alar Tamming 20. juuli 2007, 00:00

Maailma majanduses ja rahanduses toimuvad äärmiselt huvitavad protsessid. Nende olemusest saab kindlasti hiljem, distantsilt paremini aru, kuid mõningaid tähelepanekuid saab juba praegu teha.

Näiteks Ameerika Ühendriigid - läbi aegade maailma suurima majandusega riik - on muutunud maailma suurimaks võlgnikuks. Iga päev on USA-l vaja laenata kaks miljardit dollarit, et jätkata praegust elatustaset ning pidada maailma eri paigus sõdu. Ja üllatus-üllatus - laenajad on olemas. Põhiline summa tuleb Hiinalt ja Jaapanilt, kes koos Euroopaga ostavad ära Ameerika Ühendriikide võlakirjad. Hiina - üks maailma suurima vaeste arvuga riike finantseerib Warren Buffett' ja Bill Gatesi riiki!

Tekib küsimus, kui kaua see võib jätkuda. Igatahes mitte igavesti, aga üheski finantslehes, alates Wall Street Journalist ja lõpetades Äripäevaga, ei arutata, millega see võib lõppeda. Peale soovunelmalise termini "pehme maandumine" ei osata selle kohta midagi arvata.

Või maailma aktsiaturud. Kui varem tähendas aktsiaturule investeerimine seda, et omandasid osa ettevõttest ja said ka ettevõtte kasumist oma osa dividendide näol. Kuidas ka ettevõttel läks, olid kogu aeg firmast ühesuguse osa osanik, piltlikult öeldes - olgu selleks osaks või raamatupidaja arvuti klaviatuur.

Praegu nimetatakse aktsiaturgu rikkuse tekkimise ja rikkaks saamise kohaks. Mõne suurettevõtte aktsia paaridollarilise hinnatõusu puhul loeme, kuidas firma väärtus kosus mõne miljardi dollari jagu. Ja kui toimub igakevadine korrektsioon, siis olevat maailmas miljardeid dollareid õhku haihtunud. Kuhu haihtunud? Kas siis aktsionär ei ole enam selle firma ühe arvuti klaviatuuri omanik. Kas ta ei saa enam osa kasumist?

Börsile minek tähendab omanikele firma müümist 20-30- või isegi 60kordse aastase kasumiga. P/E suhet 15 peetakse odavaks. Välja on mõeldud ilus termin - kasvuaktsia. Samas hüppaks pea iga firma omanik õnnest lakke, kui tal õnnestuks oma firma maha müüa 10-15kordse aastakasumiga.

Raha hulk suureneb maailmas ennekuulmatu tempoga. Arglikumad riigid suurendavad seda u 10 protsenti aastas (EL, USA), enamik u 20 protsendi ringis (Venemaa, LAV, Hiina). Julgeks muutus Zimbabwe, kus raha hulga suurenemine mais viis inflatsiooni 11 000 protsendini. Kui majandus kasvab 3-4 protsenti, siis milleni viib pidev rahapakkumise kasv. Selle üle tasuks mediteerida.

Inflatsiooni, mis on alati olnud inimeste vara hävitaja, peetakse mõõdukal kujul majanduse toetajaks. Aga kelle arvelt ta toetab? Nende arvelt, kes on raha tulevikuks säästnud ja siis tunduvalt vähem osta saavad kui varem. Kui 19. sajandi keskpaiga Inglismaal pärandas isa pojale 5000 naela, sai poeg arvutada, mitmeks aastaks raha jätkub. Ka 50 aastat hiljem oli raha ostujõud sama. Praegu peetakse normaalseks, et raha ostujõud väheneb poole võrra iga 7 aastaga. Raha, mis on olnud läbi aegade väärtuse säilitaja, on muutunud kaubaks, mida ostetakse ja müüakse. Meile tundub see normaalne.

Kinnisvaras paistab absurdsus kõige paremini silma, seetõttu on seda teemat kõige rohkem puudutatud. Kui võrrelda asjade hindu (kinnisvarahinna suhet keskmisesse palka kui m2 hinna suhet nt piimaliitrisse), on kinnisvara tõusnud võrreldes teiste kaubagruppidega üle kolme korra.

Mõned ennustavad hinnatõusu jätkumist. Aga tavaloogika annab meile kaks võimalust. Esiteks kukuvad kinnisvara hinnad krediidimulli purunedes endistele tasemetele või isegi madalamale. Teiseks (minu arust tõenäolisem), muud hinnad tõusevad ka kolm korda ja inflatsioon läheb järgmisele ringile. Lõppes 1990ndate alguse aeg, kus kolmetoalise korteri sai osta 3500 dollariga, lõpeb ka praegune olukord.

Kuhu läheb pensionifondidesse investeeritud raha? Kas kuhugi, kust selle pensionipõlves kindlasti kätte saab? Ei, see muutub pangas bitiks ja elektriimpulsiks.

Maailm on näinud sadu kordi, kuidas paberraha on muutunud väärtusetuks, aga siiani on nägemata elektroonilise raha krahh. Meenutagem Jeremy Rifkinit - juhul kui terroristid suudavad endale tuumapommi hankida ja õhivad selle USA atmosfääris, lööb gammaimpulss välja kõik töötavad arvutikiibid. Mis saab sel juhul üleilmsest pangasüsteemist, kõikvõimalikest futuuridest ja optsioonidest, jätan siin arutlemata.

Näiteid võib veelgi tuua. Iga päev maailmas toimuvate valuutatehingute maht ületab maailma majanduse aasta kaubakäivet. Poolaasta lõpp börsil tähendab majandusnumbrite ilustamise nimel tehtavaid megatehinguid. Riikliku inflatsioonikordaja arvutamisel ei arvestata eluaseme hinnatõusu, küll lisatakse sinna meelsasti arvutite võimsuse tõusust tingitud näitajaid jne.

Kui neid probleeme on nii palju, mismoodi me nii hästi hakkama saame - maailma majandus ju õitseb? Vastus on globaliseerumine. Selle tõttu võtavad kõik protsessid oma loomuliku lõpuni jõudmiseks kauem aega. Ühtlasi laseb see nii krediidi-, kinnisvara- kui ka börsimullil lõhkemise hetkeks maailma ajaloos ainulaadsete mõõtmeteni kasvada. Kui Saksamaal läbiti 1920ndate majanduskriis paari aastaga, sest võlgu sai võtta ainult oma rahvalt, siis kogu maailmas võib protsessi lõpule jõudmine võtta rohkem aega.

Ainus lohutus on, et peale absurdimajandusele järgnevat globaalset kriisi tuleb uus algus, mis viib meid ikkagi edasi. Ehk nagu ütles üks klassik - kui pankades virtuaalselt olev vara ära kaob, ei juhtu midagi, tehased, majad, autod ja laevad on ju alles. Ainult see elektrooniline vara, mida arvasid endal olevat, on kadunud. Hoius, väärtpaber, pensionifondi osak on eelkõige panga lubadus selle eest kunagi reaalset vara anda.

Aga elu läheb ka pärast seda edasi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing