Pealinna haigla eraäri pantvangis

Tänane Äripäev lisab Tallinna linna imelike juhtumite loetellu järjekordse loo. Sellest, kuidas pealinn oma vara kasutab. Seekord pole see - veel - jõudnud erakätesse, küll aga kindlasse pantvangi. Luubi all on juhtum, kus kahjumis linna äriühing Lääne-Tallinna Keskhaigla on pannud õitsema eraäri, OÜ Merelahe Perearstikeskuse, ja on pantinud selleks oma vara.

Äripäeva meelest võiks selle juhtumi võtta mõnda haldusjuhtimise õpikusse halvaks näiteks selle kohta, kuidas avalikus sektoris asju ei aeta.

Lugu sai alguse neli aastat tagasi ja, nagu artiklist võib välja lugeda, tahtis linnahaigla teha head. Ehk saada lahti oma rentnikest ning samal ajal olla toeks perearstinduse edendamisele. Aga välja kukkus nagu ikka - kehvasti. Hea samariitlane, Lääne-Tallinna haigla sattus rentnikuga raha pärast hoopis sundabiellu, mida ei saa enne lahutada, kui perearstikeskuse laenu tagamiseks SEB Ühispanga kasuks tehtud hüpoteek vabaneb, teisisõnu - kui eraarstid on laenu tagasi maksnud.

Aga siit hakkabki lugu kiiva kiskuma. Keskusele uue hoone rajamiseks lõid oma meditsiiniäri asutanud arstide perekond, Riin ja Üllar Lanno (viimane on Reformierakonna Tallinna piirkonna juht) omaette firma - SA Merimetsa Tervisekeskus, mis on ka laenu saaja.

Nii et mis ka ei juhtuks, näiteks ei suuda sihtasutus laenu tasuda, perearstikeskuse jõukus kasvab, ent linnahaigla maad hakkaks käsutama pank. Meremeeste haigla on kahjumis, panti lunastada poleks millegi eest.

Aga linna äriühingu kingitus erafirmale sellega veel ei piirdu. Eraravila on haigla maa peal ja maksab kolmveerand sajandit 3000 ruutmeetri eest renti 14 000 krooni aastas. Lisaks rendib linnahaigla erahaiglalt oma eriarstidele ruume. Selle asemel et oma maja korda teha. Aga kahjumis ettevõttele, kelle varad niigi panditud, pank vaevalt selleks laenu annab. Linna äriühing on lasknud enda käest ära libiseda kõigil trumpidel, mis teda ennast aidanuks.

Perearstikeskus on muidugi vajalik, seda toimetus ei vaidlustagi. Toimetuse meelest oleks aga pidanud arstikeskus ise leidma endale maa ning ajama formaalsused korda enne hoone püstitamist. Nii aga ei toimitud, arstikeskus, vastupidi, jättis riskid linna kanda.

Toimetuse meelest jätab see küll mulje, et tohtritel oligi kavatsus linnal nahk üle kõrvade tõmmata. Kuna see toimus aga mitme linna tippametniku heakskiidul, siis ei saa toimunut lihtsalt linna- ja ka haiglajuhtide rumaluse arvele panna. Pigem kipub selline käitumine kujunema reegliks, kus linna vara kasutatakse sõprade-tuttavate eraäride jõukusele aluse panemiseks ning rikkuse kasvu tagamiseks.

Autor: ÄP