Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõrgem matemaatika
Ansamblite laialiminekud on asjaosalistele suurem probleem kui auditooriumile, sest plaadid ei lagune ja taasühinemised pole enam ammu moehaigus. Isegi kui Garbage oleks orbiidilt kadunud pärast esimest albumit "Garbage" ("Only Happy When It Rains", "Stupid Girl"), peaksin neid siiani hea sõnaga meeles. "Version 2.0" ("Push It") vaid tsementeeris staatust. Siis said 90ndad ning tolle aja aktuaalsed voolud otsa. "Beautifulgarbage" ("Androgyny") ja "Bleed Like Me" ("Why Do You Love Me?") olid kõrgtehnoloogilised, isegi ultrastiilsed, kuid sisutühjad. Singlite kronoloogilisel järjekorral on selle eest stabiilne psühhodramaatiline kvaliteet ja eriväljaande remix-idega (Massive Attack, Timo Maas, Neptunes) saab pessimismi ülearugi. Postuumne "Tell Me Where It Hurts" on parim üldse. Shirley Mansoni soolokarjääri võib alanuks lugeda. Tugev materjal, mille seedimiseks on halb päev parim aeg.