Aednik Jüri Annist

Artikkel

- Uudised
- 5. august 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aednik Jüri Annist
Jüri Annist on isehakanud aednik. Pärast Tartu ülikooli keemiaeriala lõpetamist on ta töötanud analüütikuna mitmes laboris ja on õpitule tänini truuks jäänud, juhtides söödalisandeid ja aiandustooteid valmistavat firmat Agropol DT.
"Oma aed on meil kogu aeg olnud ja sellega olen pidevalt tegelnud. Ma pole aiatööst kunagi kõrvale hiilinud. Kui 1990ndate alguses hakkasid Eestis uued tuuled puhuma, siis ühel heal päeval otsustasime abikaasaga tuttavate aednike mahitusel huviala põhitööks muuta," meenutab Annist.
"Oleme omal alal ilmselt Eesti väiksemaid tegijaid, sulaseid meil pole, abikaasaga kahekesi töötame. Aga kuna mul on veel teinegi firma, Agropol DT, juhtida, siis oleme ka seal aiandusasju - pookevaha, samblaeemaldi, tüvevalgendi ja näriliste peletusvärvi - tootmisse võtnud," kõneleb keemikust aednik.
Aianduseteemat alustas Agropol pookevahaga, siis hakkas firma valmistama tüvevalgendit ja näriliste peletusvärvi, mis kaitseb edukalt puukoort. Loomad on nii targad, et värvitud tüve kallale maiustama ei tiku, puule aga see värv liiga ei tee. Kogemused näitavad, et päikese põletuse ja näriliste vastu mõjub peletusvärv paar aastat, siis tuleb uus kord vahendit tüvele kanda.
Järgmisena tõi Agropol turule loodussõbraliku samblaeemaldi (preparaadi põhiline toimeaine on glükool), mille vesilahust tuleb aiapritsiga murule "külvata". Kastetud sammal kolletub ja kuivanud massi peaks murust välja rehitsema. Kui seda ei tee, võib vihma järel sammal uuesti vohama hakata, jagab Annist kogemusi.
Calmia istikuäris pakutakse igasuguseid taimi (lilli, ilupõõsaid, vilja- ja okaspuid jms), mida ühes koduaias võiks kasvatada. "Üle ääre ajavat sortimenti meil pole, aga ühte, teist ja kolmandat siiski leidub," jääb Annist tagasihoidlikuks.
Kollektsioneerimine nõuab palju aega ja pühendumist. Aednikuaastate alguses ei taibanud Annist, miks kolleegid, kellel on õnnestunud mingi haruldane taim soetada, jagavad seda meelsasti kohe teistele.
Nüüd ta teab, et niisugusel heldusel on puhtpraktiline tagamõte, sest kui pole täpselt teada, kuidas rariteet Eestis kestab ja kui see siis n-ö põhiomaniku aiast kaob, on lootust, et kellelgi jääb ta püsima. Aednikud vahetavad taimi nagu omal ajal koolipoisid marke.
Calmia lilleäri aias on teretulnud ka nn kiiksuga taimed. Näiteks kämmalrabarber üllatab oma vägeva kasvuga, kirjuleheline mädarõigas on aga "labasest" tarbetaimest muundunud otsitud ilutaimeks ning valgeviljalise maasika vägagi maitsvad marjad ei paku lindudele mingit huvi.
Oma esimese artikli kirjutas Annist ligikaudu 30 aastat tagasi kahasse koos bioloogi Jaan Masinguga akvaariumikaladest. Siis tuli kirjutamisse pikem vahe. Alles oma firma kodulehekülge calmia.ee tehes tekkis vajadus tekstide ja piltide järele.
Tookord, istikuäriga alustades, panid kodulehe üles arvutispetsialistidest pojad, sisuline töö jäi aedniku ülesandeks.
Aastate jooksul on Annist arvutiasjanduse selgeks saanud ja tema artiklitest on kodulehele põhjalik aiandustekstide kogum moodustunud. Iga teemat illustreerivad fotod.
"Olen eluaeg pildistanud. Kümneaastaselt sain esimese fotoaparaadi ja siiamaani ikka pildistan," muigab mees.
Esimesed aialood sündisidki niimoodi, et kui Annist oli mõne asja endale selgeks teinud, jagas ta oma teadmisi ka teistega. Pani tekstid ja fotod kodulehele. Siis palus väljaande Aiakiri toimetaja Meeli Müüripeal kaastööd teha ja sellest ajast peale on Annisti lood väga hinnatud kõigis aiandust puudutavates väljaannetes.
Suvel rassib mees aias ja pildistab, talvel istub maha ja valib paremad pildid välja. Talle meeldib pildiseeria alusel lugu kirjutada. "Kui märkan, et mind huvitava taime õis on kõige ilusamas faasis, kõige parema valgusega, siis torman tuppa, toon fotoaparaadi ja teen plõksu ära," kommenteerib ta oma fotokogu teket.
Raamatu "Laisa aedniku aed" idee tekkis kirjastusel tema varasemaid artikleid silmas pidades. Selle kirjutamiseks ja tekstide täiendamiseks ning piltide valimiseks kulus terve tunamullune talv. See polnud asjata nähtud vaev. Mõnusas toonis ja vaimukalt komponeeritud raamatust leiab huvitavaid tähelepanekuid ka kogenud aiandushuviline.
Kirjutamishuvi sai alguse 21. keskkoolist. Peale keemia pandi seal suurt rõhku emakeelele ja kirjandusele. Pidevalt pidid õppurid kirjutama kirjandeid, raamatute sisukokkuvõtteid. Alguses läks spordihuvilisel poisil kõik see väga vaevaliselt, aga siis ta otsustas kirjutamise selgeks saada, sest koolist väljaviskamise oht terendas kauguses.
"Käisin võrkpallitrennis ja samal ajal tutvusin tulevase naisega, kes oli mu klassiõde. Kõik see võttis aega ja ma lihtsalt pidin hakkama end kiiremini kirjalikult väljendama," räägib Annist ning lisab, et tal ongi nn käeline mälu. Selleks, et midagi pähe jääks, peab ta asja läbi kirjutama.
"Olin kange spikrikirjutaja: koondeid tehes õppisin terasid sõkaldest eraldama ja eksamil ma enam neid abivahendeid ei vajanud, kõik oli meeles," jutustab ta.
Muidugi on aedniku töö tore: värske õhk, ilusad lilled, heasoovlikud kliendid.
Aga kui seda tööd teha hooajal kaheksast kaheksani, muutub see kuidagi väsitavaks ning küürutamine tuules, vihmas ja päikeses hakkab natuke tervisele ka.
Teisalt, kui taimed edenevad ja inimesed jagavad omi rõõme ja muresid, annab see jõudu edasi rahmeldada. Paljudest klientidest on saanud sinasõbrad. Põhiliselt tegutseb müügiplatsil abikaasa Meeli, kommenteerib Jüri Annist.
Aednikuamet on sundinud pidevale enesetäiendamisele. Peale aianduse on ta selgeks saanud arvutiasjanduse, raamatupidamise ja omandanud aiakirjaniku kutse.
Talvel, kui tuimast tööst (etikettide kirjutamine, taimekirjelduste koostamine, taimede tellimine jms) aega üle jääb, püüab Annist ka lugeda.
Detsember on Jüril ja Meelil puhkusekuu. Jaanuaris algab kevadeks ettevalmistuste tegemine, iga töö omal ajal: seemnete külvamine, taimede istutamine, puude pookimine jne kuni sügiseni välja.
Aga iga aasta on kordumatu.
1980ndatel reisisid Annistid koos sõpruskonnaga mööda Venemaad.
Nende väike autokaravan käis näiteks ekstreemsetel matkadel Dagestanis, kus praegu möllab sõda, või Uuralis, kus nad liikusid nii kaugele põhja, kui teed oli. Praegu sinna enam ei saaks, märgib Jüri Annist.
Viimasel ajal võimaldavad tööd ja tegemised käia võõrastes maades vaid varakevadel või suve teisel poolel, kui töö aiaäris on raugenud.
Siis lähevad nad paariks nädalaks kas koos dendroloogidega või omaette ilma imetlema. Loomulikult teiste aedu vaatama.
Kõige ilusamad eksemplarid on aiandusparadiisis Inglismaal, aga kauneid aedu kohtab ka Hollandis ja Saksamaal.
Tegelikult on nende lähim reisisiht suvekodu Soomaal.
"Meil pole lihtsalt südant sellest armsast jõekäärus asuvast paigast lahti saada. Alati, kui käin seal muru niitmas, püüan ka jões usse leotada ja mõne särje õnge otsa saada. See pakub rahuldust," tunnistab Jüri Annist.
Fotod: Maris Ojasuu
Autor: Tiina Kolk
Hetkel kuum