Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuressaare: tuulte roos Liivi lahe ääres

Tiina Kolk 06. august 2007, 00:00

Arvatavasti on Kuressaare alguse saanud 13. sajandi teisel poolel seoses piiskopilinnuse rajamisega ja kirjalikes allikates on linnuse ümber tekkinud asulat mainitud 1424. aastal. 1563. aastal kehtestas hertsog Magnus seal Riia linnaõiguse.

Aastasadade jooksul on Kuressaare ilme muutunud, aga piiskopilinnus, mis on keskaegse Liivimaa paremini säilinud kaitseehitisi, on alati oma mõjusa arhitektuuriga muljet avaldanud.

Saare-Lääne piiskopile kuulunud linnus rajati nelinurkse kastellina. Esimesed kirjalikud teated Arensburgi (mis oli ka linna saksapärane nimi 1917. aastani) linnuse kohta pärinevad 1381. aastast. 15. sajandil piirati linnus uue võimsa 625meetrise ringmüüriga, mida hiljem on mitu korda kõrgendatud.

Aastail 1904-12 linnust restaureeriti ja kohandati Saaremaa rüütelkonna ja kodu-uurimisühingu muuseumi tarbeks. Piiskopilinnuse suurem ja põhjalik konserveerimine ja restaureerimine toimus aastail 1970-85 arhitektuuriajaloolase Kalvi Aluve eestvedamisel. Praegusel ajal tegutseb Kuressaare piiskopilinnuses Saaremaa koduloomuuseum.

Liivi lahe äärde Põduste jõe suudmesse kujunenud linnas on hoonetena nähtavad neli intensiivsemat ehitusperioodi, märgib Kuressaare kauaaegne linnaarhitekt ja muinsuskaitse spetsialist Lilian Hansar.

Varasematest ehitistest annavad Kuressaarele näo 17. sajandi lõpul valminud raekoda ja vaekoda. Need turuväljaku äärde ehitatud hooned on silmapaistvad varabarokse arhitektuuri näited Eestis.

18. ja 19. sajandi arhitektuuri esindavad linnapildis Lossi ja Tallinna tänava ääres paiknevad klassitsistlikud ehitised: kohtuhoone (arhitekt O. M. J. v Richter, ehitatud 1789-90), mitmed elamud, Rüütelkonna hoone. Sel perioodil rajati ka endise piiskopilinnuse lossiansambel, 1790. aastal valmis apostelliku õigeusu Nikolai kirik, silmapaistev varaklassitsistlik ehitis ning 1836 lõpetati Laurentsiuse kiriku taastamistööd.

19. sajandil avastati Kuressaare lähistel tervisemuda ja 1840. aastal valmis esimene mudaravila, teine kerkis aastal 1876 ja kolmas 1883. Linn kujunes populaarseks kuurordiks, kuhu tuldi tervist turgutama lähedalt ja kaugemalt.

See tekitas vajaduse parandada ka siinseid puhketingimusi. 1861. aastal rajati endise kalmistu kohale park. Kuursaal, mille autor oli linnaarhitekt C. Lorenzon, tehti pargi serva vallikraavi äärde. Historistliku puithoone ehitamisega alustati 1888. aasta kevadel ning kaheksa kuud hiljem toimus kuursaali pidulik avamine, märgib arhitektuuriloolane Liivi Künnapu.

Teises maailmasõjas sai linn rängalt kannatada, hävis kolmandik eluhoonetest.

Nõukogude ajal ehitati sõjas hävinud hoonete asemele vanalinna alasse 1967. aastal kultuurimaja ja 1968. aastal kaubamaja. Esimene neist rekonstrueeriti 2002. aastal kultuurikeskuseks ja raamatukoguks (arhitektid Andres Põime ja Tiit Kaljundi).

Ühiskondlikest hoonetest kerkisid tol ajal parteihoone, bussijaam, pangamaja, kalakauplus. Tekkisid uued Smuuli, Ida-Niidu ja Tuulte Roosi linnaosad.

Tänapäevast Kuressaaret ilmestavad restaureeritud vanalinn, mõnusa miljööga aedlinn ja modernsed veekeskused. Linnast on kujunenud armas puhkajate paradiis, kus peale mudavannide võtmisele võib golfi mängida, purjetada jms.

Kuressaares käib vilgas elamuehitus ning üha enam tellivad tulevased majaomanikud unikaalprojekte.

Kuressaares on koostöös Taani arhitektidega tehtud põhjalik hoonestuse väärtuste hindamine.

Tulemus: majade arhitektuurne väärtus oli alla keskmise ja miljööväärtus kõige kõrgem. Linna üldilme on harmooniline, puuduvad järsud kontrastid kõrvutiasuvate majade ja eri ehitusperioodide piirkondade vahel. Iseloomulik on arengu järjepidevus ja väikelinlik alalhoidlikkus, ka mõningane provintslus heas mõttes.

Loodan väga, et tulevikus ei muutu Kuressaare silmatorkavalt. Selline mõte ei sobi aga praegustele linnajuhtidele, arendajatele ega ka mõnele arhitektile, kes tingimata tahavad endast jälje jätta. Areng tähendab muutust, kuid muutus võib olla progressi asemel regress, kui lõhutakse järjepidevust.

Muutused ei pea olema ilmtingimata silmnähtavad, pigem tunnetatavad ja sisulised. Tahaksin, et vanalinna tuleviku jaoks enam hoitaks. Teine oht on Kuressaare mereranna täisehitamine. Loodan, et uued supelsaksad ei peleta linnaelanikke merest eemale.

Fotod: Meeli Küttim, Arhitektuurimuuseum

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing