Suvetarkus: kes korjab marju, kes hoopis kogemusi

Tänavune suvi on peale reiside andnud juurde ka hulga huvitavaid kogemusi. Üks nendest on riidekapi saaga ehk siis omal nahal läbi proovitud katse saada koju üks meelepärane mööblitükk.

Kui kõik Agu Sihvka moodi ausalt ära rääkida, siis sai ühel päeval koridoris seisvast riidekapist villand (kuna too enam pärast mitut kolimist ka enam hästi koos ei tahtnud püsida) ja otsustatud, et nüüd on õige aeg muretseda endale üks korralik lükandustega garderoobisein.

Esimesena sai õnne proovitud kohalikus mööblipoes, kes edastas tellimusi ühele mööblifirmale. Kuna müüja tehtud eelarvestus tundus sobilik, sai vajalikud mõõdud ja soovid valmistajale saadetud. Nädala pärast tulnud hinnapakkumine ületas aga ootusi pea kahekordselt ning see asi jäi pooleli.

Kuna aega mööda poode joosta napib, otsustasime proovida mööbli tellimist internetist, sest sinnagi on viimaste aastatega pakkujaid lausa hulgi lisandunud. Värvilt, suuruselt ja hinnaltki sobilik mööbliese sai leitud ühe sisustuskaubamaja veebipoest. Tarneaegki tundus suhteliselt normaalne, vaid kolm kuni neli nädalat. Otsustasime tellimuse ära teha.

Järgneva nädala kirjavahetusest müüjaga aga selgus oh üllatus-üllatus, et tarneaeg võib olla kuni kolm kuud. Kuna ka see veel ei heidutanud, siis lõpuks tuli teade, et tegelikult seda mudelit enam tootmises polegi.

Jättes vahele hulga otsinguetappe, tahaksin jõuda selleni, et nüüd on kapp mul kodus olemas. Samuti internetist ühelt tuntud mööblipakkujalt tellitud ja igati korrektse asjaajamise käigus lubatust mõned päevad varem kättegi saadud. Vaja ainult kogu sellele korralikult pakitud lauahunnikule kapilik väliskuju anda.

Nii et sel korral läks jälle sedapidi, et kogemus ees ja tarkus järel.