Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Elustiililt miljonär, kirjade järgi aga puruvaene

Ralf-Martin Soe 10. august 2007, 00:00

Viimase suvega on kohtule oma äärmises kitsikuses elamise edukalt selgeks teinud nii Lääne-Virumaa suurima ärimehe Oleg Grossi poeg Georg Gross kui ka mõlemad perekonnad Sõnajalad.

Veel mõni aeg tagasi teati Rakveres ainult ühte Hummerit, mis kuulus Oleg Grossile, kuid millega sõitis sama palju tema poeg Georg Gross. Paar aastat tagasi soovinud Oleg Gross poega Ameerikasse ülikooli saata, kuid viimane ei soovinud minna. Muide, ainuüksi semester korralikus Ameerika ülikoolis maksab vähemalt paarsada tuhat krooni.

Suure tõenäosusega Grossi äride pärija, 36 miljoni kroonise osakapitaliga aktsiaseltsi OG Elektra nõukogu liige Georg Gross lööb aga kõik korralikud maksumaksjaid pahviks. Nimelt peab Viru maakohtu kohtunik Heli Väinaste Georg Grossile määratavat 36 900 krooni suurust rahalist karistust liiga suureks, põhjendades seda mehe mulluse väikese sissetulekuga.

Eelmisel aastal oli Georg Grossi ametlik tulu pärast tulumaksu tasumist 53 000 krooni. Muide, Eesti mõistes arvestataval tasemel rallit sõitev Georg Gross on Äriregistri andmetel peale OG Elektra nõukogu liikmeks olemise ka OG Elektra Tootmise ja ajalehte Kuulutaja välja andva AveC Kirjastuse ASi nõukogu liige. Mehele kuuluvad ka mõni aasta tagasi soetatud hüpoteegivaba korter Tallinna kesklinnas ning ligikaudu kolmkümmend hektarit maad Lääne-Virumaal.

Teine asi on perekondade Sõnajalgadega, kes kahe pere peale suudavad säästa kõigest 40 krooni kuus. Neli töötavat Sõnajalga teenivad igaüks kuus kätte 6000-7000 krooni. Seetõttu vabastas Tallinna ringkonnakohtunik Ulvi Loonurm Sõnajalad neilt 13 miljonit krooni välja mõistnud kohtuotsuse vaidlustamiseks 200 000kroonise riigilõivu tasumisest.

Olgu säästmisega kuidas on, kuid veel pronksiöö sündmuste ajal esines Kanal 2 Reporteri erisaates Viivi Sõnajalg, kurtes, et nende vanalinna korteris oli raske rahutuste ajal elada. Kinnistusregister siiski Sõnajalgadele ühtki korterit vanalinnas ei omista.

Aktsiaseltsi Eesti Elekter (käive eelmisel aastal 5,76 mln, puhaskasum 1,52 mln) juhatuse esimees Andres Sõnajalg nentis, et meedia on nende juhtumit liiga palju kajastanud.

"Igal inimesel võiks olla eraelu. Oleks ma avaliku sektori töötaja, saaks veel aru, et mu sissetulekuid kajastatakse," ütleb Sõnajalg. Mehe sõnul pole kaudse vara seondamine juriidiliselt korrektne, kohtule on vaja esitada reaalseid sissetulekuid.

"Ettevõtjana tuleb teada, millal on aeg kulutada ja millal kokku hoida. Ma ei välista, et mul võiks olla tulevikus vara," lisab Sõnajalg.

Ajaloost võib veel meelde tuletada, et Tartu maakohtusse ilmus uue aastatuhande algul kunagine pangaomanik Andres Bergmann, kes teeninud kirjade järgi 2000. aastal 3000 krooni kuus, tema pangaarvel olnud 168 krooni ja tema ainsaks sõiduvahendiks mootorkelk.

On igavene küsimus, kas Keskerakonnas on must kassa või mitte. Seda peab otsustama lugeja või valija, kui ta usub Lauri Laasit, praegust Keskerakonna saadikut riigikogus.

Laasi elas 2003. aastal Tallinna Kristiine linnaosa vanemana enam kui askeetlikult.

Tema aastapalk oli paarsada tuhat krooni, millest enamiku annetas noor mees Keskerakonnale.

Elamiseks jäi kõigest 3000 krooni kuus. Toona selgitas Laasi ajakirjanduses, et üürib väga odavat korterit ja käib söömas ämma juures.

"Üleüldse pole mul väga suuri nõudmisi. Tihti on nii kiire, et pole aega päeval süüagi."

Eesti keeles öeldes on see jama, mis seisab kohtusüsteemi taga. Minu arust peaks kohtunikel võtma rinnust kinni ja küsima, miks nad lasevad olukorral toimuda. Ei tea, kas nad kardavad oma elu pärast, et ei julge paragrahve rakendada.

2002. aastal võeti vastu uus maksukorralduse seaduse muudatus, mille järgi jääd süüdi, kui ei oska midagi mõistlikult maksuametile oma tulude päritolu kohta tõendada. Ometi toimib kohtusüsteem nii, et maksuamet peab tõendama, kust inimene raha on saanud.

Praegu saab igaüks öelda, et leidis perestroika ajal Viru tänavalt suure koti täie dollareid ja elab sellest endiselt. Selline asi saab toimuda ainult Eestis, näiteks Ameerikas ei läheks see mitte mingil juhul läbi, riik teeks kõik, et igasugune illegaalne tulu maksustada.

Jälgin kõiki riigikohtu lahendeid ja ei oska välja tuua ühtegi positiivset näidet, kus riik oleks väiksema sissetuleku esitajat võitnud.

Sisuliselt hakkasime kaudse maksustamisega tegelema 2005. aastast. Meil on selleks eraldi projekt ning registrid. 2006. aastal määrasime välja 400 000 krooni, tänavu esimese poolaastaga aga juba 3,3 miljonit krooni. Mitmed võidud on tulnud ka kohtus, ent ükski pole veel riigikohtusse jõudnud.

Kaudne maksustamine on väga kallis menetlus, on raske tõendada, et inimesed elavad üle oma võimete. Kuulda on igasuguseid legende, et raha on ammu teenitud, ja samuti leiab fiktiivseid laene. Praegu on menetluses 10 juhtumit. Nad on üldiselt isikud, kes elavad sissetulekuta või väikse sissetulekuga, omavad väga kalleid autosid ja ostavad kokku kinnisvara. Nii mõnigi neist on ka ajakirjandusest läbi käinud, süüdistusega legaalse sissetuleku puudumises.

Kriminaalasjas on süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormis riigil. See tähendab, et prokuröri asi on tõendada, et inimene on kuriteo toime pannud. Rahalist karistust mõistes tugineb kohus süüdimõistetu keskmisele päevasissetulekule (aluseks on tulumaksuga maksustatav tulu ning andmed saadakse maksu- ja tolliametist), kuid karistusseadustiku kohaselt võib kohus erandlike asjaolude tõttu suurendada päevamäära süüdimõistetu elatustasemest lähtudes.

Teemaga haakuva lisainfona mainin ära, et selle aasta alguses hakkasid kehtima karistusseadustiku muudatused, millega laiendati konfiskeerimise võimalusi.

2003. aastal kirjutas Ekspress end ärimehena esitlevast Oleg Lvovist, kes lasi Meriväljale ehitada kalli maja ja sõitis ringi kallite autodega. Tulumaksu ei maksnud ta mitme aasta jooksul sentigi.

Kui politsei tema ja teise ärimehe Aleksandr Klepatši tulude vastu huvi tundis, väitsid nad, et osa miljonitest pärineb perestroikaaegsest ärist, teine osa võeti laenuks ning ülejäänut lihtsalt ei mäleta.

Asi jõudis kohtusse, aga politsei töötulemused lükkas prokuratuur tagasi. Samuti ei lisanud täiendav uurimine midagi. Sarnane uurimine luhtus ka 2005. aastal, mil Mait Metsamaa mõrva tellimise eest vanglas istuv endine turujuht Vadim Polištšuk ei pidanud maksma riigile sentigi tulumaksu, sest politsei ei suutnud tõendada tema miljonite päritolu.

Ametlikult olid keskturu koordinaatoriks nimetatud Polištšuki sissetulekud 1998.-2002. aastal 500 000 krooni brutopalka. Samal ajal kulutas ta politsei tõestatud andmetel vähemalt neliteist korda rohkem - üle seitsme miljoni krooni. Enamik rahast läks Vana-Rannamõisa teel kruntide kokkuostmiseks ja sinna valge villa püstitamiseks.

Prokuratuurile jäi Polištšuki süü tõendamiseks vaid üks võimalus - leida üles dokumendid, mis räägiksid selget keelt seitsme miljoni krooni tekkimisest. Neid ei leitud.

2004 jäi kohtus maksuameti vastu võidumeheks ka Viljandi tuntud alkoholiärimees Aivis Ohtla, kellele maksuamet määras möödunud aastal hindamise teel 1,2 miljonit krooni tulumaksu.

Ohtla tõi toona oma kaitseks sissetulekute allikana kadunud isa poolt nõukogude ajal antud valuutakogused ning Eesti iseseisvumise algusaastatel tegutsenud äride tulud. Samal ajal tõendas maksuamet, et ta isa ärid olid pigem kahjumis ja ta ema käis mehe surma järel isegi raha laenamas. Siiski jäid maksumaksjad ehk maksuamet tõendamatuse tõttu kaotajateks.

Tegu oli esimese kohtuvaidlusega Eestis, mille alus oli maksude nn kaudne määramine maksumaksjatele, kelle ametlikud sissetulekud on maksuameti hinnangul oluliselt väiksemad tema kulutustest. Maksuametile annab selleks õiguse 2002. aasta suvel jõustunud maksukorralduse seaduse paragrahv 94, mida seni on kasutatud mitmete maksuotsuste juures lisakaalukeelena.

Endine Tyco Internationali juht Dennis Kozlowski ei deklareerinud küll miinimumpalka, kuid pidas oma pillavat elustiili ülal firma rahadega - kuni ta kaks aastat tagasi enam kui kaheksaks aastaks vangi mõisteti.

Koos ühe alluvaga korraldas Kozlowski Tycos korraliku 600 miljoni dollarilise rüüstetöö. Firma raha läks muu hulgas oma juhi kurikuulsa 31 miljoni dollarilise Manhattani korteri ülalpidamiseks, kust ei puudunud ka 6000 dollarit maksnud vannikardin.

Ei rohkem ega vähem kui miljon dollarit võttis Kozlowski Tyco kontolt ainuüksi selleks, et pidada Sardiinias oma naise sünnipäeva. Kuus päeva kestnud Rooma impeeriumi teemalisest peost, mis hiljem Tyco Rooma orgiaks ristiti, nägi tõestusmaterjalina videolõikusid ka Kozlowski süüdi mõistnud vandekohus.

Et vandekohtunikke mitte mõjutada, olid parimad palad sealt kohtuniku käsul isegi eemaldatud. Viimaste hulka kuulusid ülesvõtted Michelangelo Taaveti järgi tehtud jääskulptuurist, kes kristallklaasidesse Stolichnaya viina pissib.

Poole peo kuludest võttis Kozlowski ettevõtte rahakotist põhjendusega, et tegemist on aktsionäride koosolekuga.

Kui Eestis võib rahumeeli ka sisuliselt sissetulekuta inimene erakonnale kümneid tuhandeid kroone annetada, siis USAs satub niimoodi toimija maksuameti huviorbiiti.

USA maksuamet (Internal Revenue Service) teeb kõvasti tööd, et oma kodanikelt kätte saada kõik, mis riigi jagu. Protseduur näeb lühidalt välja järgmine: kõik andmed sisestatakse arvutisse ning tekib tohutu andmebaas. Iga kord, kui maksumaksja näitaja mingil arvestusreal keskmisest väga palju erineb, märgib andmebaas ta automaatselt ära. Näiteks kui ühes sissetulekugrupis annetatakse heategevuseks keskmiselt 5000 dollarit aastas, kuid isik jagab laiali tervelt 20 000 dollarit, siis satub ta äramärgitute potti.

Järgneb audit, kus kõik lipukestega tähistatud peavad dokumentidega tõestama, et nad tõepoolest on puhtad poisid. Kui asi siis ka pärast seda veel maksuametile mäda tundub, saab maksumaksja arve, kus tal palutakse nii ja niipalju raha juurde maksta.

Kokku auditeeris maksuamet mullu 1,3 miljonit üksikisiku tulumaksudeklaratsiooni ehk täpselt Eesti jagu inimesi.

Maksumaksja võib auditeeritavaks sattuda ka juhuvalimis või - mis ehk vaeste prominentide kontekstis olulisim - kaaskodanike kaebuste põhjal.

Maksuameti kõneisik David Stewart selgitab, et maksuamet võtab info väidetavalt üle jõu elavatest kodanikest tänulikult vastu, kuid uurimise edasisest käekäigust kaebajale siiski aru ei anta. Ehk sa võid oma naabrimehe limusiinid ja villad küll üles lugeda, kuid kas naabrimees nende pärast ka liistule tõmmati, seda amet sulle rääkima ei hakka.

Ameerika Ettevõtlusinstituudis maksude teemal kirjutav Alan Viard selgitab, et kui maksuametil tekib kahtlusi varjatud sissetulekute suhtes, siis on tal õigus teha kindlaks, mida väidetav kõrvalehiilija tegelikult taskusse paneb.

USA maksuamet tegi mõned aastad tagasi põhjaliku uuringu, mille tulemus oli jahmatav. Maksulõhe - ehk kodanike ja ettevõtete poolt õigel ajal ja vabatahtlikult tasumata jäänud maksud - ulatus 345 miljardi dollarini.

Kogu maksubaasist moodustas see kõnealusel 2001. aastal kopsaka 16 protsenti ning tänavu võib lugu olla veel hullemgi. Too maksulõhe hõlmab vaid ausalt teenitud tuludelt tasumata jäetud makse ning siia pole sisse arvestatud sellised "maksuparadiisid" nagu narkoäri või prostitutsioon.

Puruvaeseid prominente ? la Sõnajalad on nende seas siiski vähe. Alan Viard nendib, et kui ameeriklane juba ekstravagantselt elab, siis deklareerib ta ikka ka märkimisväärset tulu. "Ma ei usu, et meil oleks selliseid ekstreemseid kaasusi," vastab ta Äripäeva kirjeldustele luksusautodega restoranitreppi sõitvatest miinimumpalga teenijatest.

Viardi sõnul on USAs peamised patused pisifirmade omanikud, kes ühelt poolt teenitust väiksemat tulu deklareerivad ja teisalt jälle kõigiti maksuvabasid ärikulusid paisutavad.

Hoolimata kõigest aga suutis USA maksuamet sellest 345 miljardist dollarist, mis inimesed 2001. aastal maksmata jätsid, lõpuks sisse nõuda vaid 55 miljardit dollarit. Ülejäänud jäigi riigile kadunuks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing