Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Põhja- ja Lõuna-Vietnami liidab Mandariinide tee

Eneli Ivask 09. august 2007, 23:00

See kitsas maantee ühendab pealinna Hanoid ja suurimat linna Ho Chi Minh Cityt ehk suupärasema vana nimega Saigoni. Odavaim ja elamusterohkeim on läbida tee palju vahepeatusi lubava bussiga.

Viet Nam tähendab tõlkes lõunamaad. Riigi põhja- ja lõunaosa on aga erinevat nägu. Lõuna üllatab soojuse ja külalislahkusega, põhjas saab tunda nostalgiahõngulist sotsialismi.

Pealinna Hanoi südameks oleva smaragdrohelise Tagastatud Mõõga järve ühel saarel on neljakorruseline Kilpkonnatorn ja teisel Nefriidide mäetempel (mäge muidugi pole). Legendi järgi leidis üks kalur 15. sajandil oma võrgust särava mõõga, mis aitas neil vaenlasele vastu hakata. Pärast sõudis kalur jälle järvel ja nägi kilpkonna, keda lõi sama mõõgaga, misjärel kilpkonn kadus mõõgaga vee alla. Targad teadnud rääkida, et rasked ajad on läbi ja mõõka enam ei vajata.

Tagastatud Mõõga järve ääres on Hanoi ebatavaline ja elav vanalinn, mis on ajalooliselt 36 käsitöömeistri elupaik. Kaupmehed ja käsitöölised olid kitsas ja tihedalt asustatud kvartalis tänavate kaupa ühinenud gildidesse ja tsunftidesse. Sellest on ka pärit omanäolised ja praktilised tänavanimed: Hõbeda, Vihmavarjude, Korvide, Kammide, Maguskartulite jms.

Hanoi vanalinnas on tuhandeid pisikesi restorane - kõikjal madalate varikatuste all on tillukesed tahmased tulekolded, kus valmib kiirelt söögipoolis, enamasti riisiga. Süüakse erksavärvilistel põlvekõrgustel plastmasslauakestel ja miniatuursetel taburettidel. Lisaks sõidavad kitsastel tänavatel ratastel puhvetid, veelgi mobiilsemad söögikohad on kaelkookude korvides.

Ninh Binh Hanoist paar tundi lõuna pool on justkui võlumaa. Vesiste riisipõldude vahelt ulatuvad pilvitu taeva all välja kümned ebatavaliselt järskude nõlvadega hallikad lubjakivimäed.

Need paarisaja meetri kõrgused mäed on kaetud tumeroheka metsaga, mis annab ümbritsevale muinasjutulise ilu. Sajad tillukesed paadid viivad põhiliselt pilusilmseid turiste riisipõldude vahele koobastega tutvuma.

Riisikoristuse ajal paadiga sõitja näeb, kuidas kolletunud riisi lõigatakse sirbiga üle paadi ääre kõõludes. Eemal kõvemal pinnasel toimub rehepeks eestlastelegi tuttaval tuulamismasinal.

Grandioosseid vaateid näeb ka rattaga mööda asfalteeritud teetammi kihutades. Tamm lõpeb koopasse ehitatud pagoodi juures. Selle ees on aga tiik, mis on pilgeni täis heleroosasid suureõielisi rahu sümboliks peetavaid lootoselilli.

Kunagine Vietnami pealinn ja praegune kultuuri- ning hariduskeskus Hue asub Parfüümijõe ääres. Linna uhkuseks on hiiglasuur keisrite residents Keelatud Linn, mis ehitati Pekingi eeskujul kindluseks. Selle ümber on kõrged müürid ja laiad kraavid.

Palee sissekäiguks olevast Keskpäeva Väravast pääseb Ülima Harmoonia palesse. Tegemist on kolossaalse hoonega, kus on nähtud suurt vaeva looduse ja ehitise vahelise harmoonia leidmisega.

Huest mõne tunni kaugusele jääva UNESCO kaitse all oleva Indo-Hiina mere kaubanduskeskuse Hoi Ani võib ristida päkapikulinnaks. Kitsad tänavad, madalad rohelusse uppuvad majad, antiikse hõnguga puupaadid jõesadamas ning omapärane suur turg muudavad selle nauditavaks linnakeseks. Ajaloo vältel on Hoi An väga vähe muutunud.

Laiade bulvarite ääres kõrguvate rannahotellidega Nha Trang meenutab euroopaliku suvituslinna. Ei puudu ka sanatoorium, kus saab proovida tervisemuda- ja mineraalveebasseine.

Linna magnetiks on ilus rand ja suurepärased sukeldumisvõimalused. Rikkalik merealune maailm üllatab väikeste kalaliikide rohkusega, merekrabide, korallide, kaljuriffide ja koobastega. Värvikirevuselt annab veealune maailm silmad ette kõigele, mida maa peal näha saab.

Hommikuti on Nha Trangi kilomeetrine liivarand täis võimlejaid. Võimeldakse üksikult ja grupis, muusikaga ja ilma, ka pargis ja tänaval.

Rannakombed on aga enam kui veidrad - olulisim tundub söömine ja enese varjamine päikese eest. Olime vist ainsad, kes sõna otseses mõttes päevitasid. Vietnamlased ujusid tänavariietes - pikad varrukad ja püksid polnud haruldus.

Mõnikümmend kilomeetrit linnast eemal asuvate lõputute soolaväljade ja -mägedega ning vietnamlaste seas populaarse rannaga tutvumiseks üürisime kohalikelt suvalise poe ees mootorrattad, lubades need õhtul kella kuueks tagasi tuua.

Kui sealsed naised varjavad end mootorrattal õlgadeni ulatuvate kinnaste, silmini tõmmatud koonusekujulise kübara ning näomaskiga, siis mina sättisin õlgadele käteräti ja nautisin paitavat tuult. Need olid mitme nädala jooksul ainsad hetked, mil ei tulnud piinelda 30kraadise niiske kuumuse käes. Kaardi puudumise ja arusaamatute viitade tõttu eksisime paar korda ja loomulikult läks keset eikusagit üks mootorratastest katki.

Saigon näib välismaalastele mootorratturite mekana. Hommikust õhtuni on tänavad täis lakkamatu vooluna kihutavaid masinaid. Vietnamlased on äärmiselt leidlikud ja mootorrattad on viimseni koormatud. Ühele rattale mahub viieliikmeline pere, kümmekond värvilist plastmasstooli üksteise otsas ja viis pilgeni täis kartulikotitäit aiasaadusi.

Autosid näeb vähe ja tuliuued punased linnaliinibussid seisavad tühjalt peatustes. Kuigi kohalikud välismaalased väitsid, et liikluses kehtivad teatud seaduspärasused, jäid need seal viibitud kuu aja jooksul selgusetuks.

Pea- ja kõrvaltänaval ning punasel ning rohelisel fooritulel vahet ei tehta, samuti ei näidata suunda. Suurtel ristmikel püüab korda hoida politsei, sageli edutult.

Kokkupõrke korral suuremat pahandust ei teki - naeratatakse ja jätkatakse teed. Välismaalastesse suhtutakse ettevaatlikumalt.

Vietnami sõites kartsin, et seal on palju invaliidistunud ja pealetükkivaid inimesi, kes oma ebatavalise välimusega püüavad turistides kaastunnet tekitada ja raha nõuda.

Õnneks Vietnami igapäevases elus möödunud raskete aegade õudusi silma ei hakanud.

Tõsi, Saigonis asuvas sõjakuritegude muuseumis nägin elus esimest korda nii võikaid fotosid, et süda läks pahaks ja maailm hakkas mu ümber keerlema.

Kokkukukkumise vältimiseks jätsin ringkäiku katki ja läksin värske õhtu kätte end koguma.

Muidu on see nagu üks muuseum ikka - palju sõjarelvi, masinaid ja ohjeldamatult võigast infot.

Vietnami sõda peeti aastail 1959-73, millest viimased kaheksa aastat olid riigis ka USA väed. Ameeriklased viskasid Vietnami üle seitsme miljoni tonni pomme.

Fotod: Eneli Ivask

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 08:48
Otsi:

Ava täpsem otsing