Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kujutluspildid ja tegelik elu
Kuulun nende inimeste hulka, kes kipuvad enne millegi toimumist elavalt ette kujutama, mismoodi kõik välja näeb, kuidas teed kulgevad ja kuidas lõppevad.
Näiteks tuleb silme ette pilt nädalavahetuse Haapsalust, kus bluusimuusika saatel kammerlikku olemist ja veini naudin, või Toilast, kus maalilise looduse keskel jalutan, ajaloo ning lõpuks südamesse lõikava muusikaga hinge laen. Või siis olen Tartu lauluväljakul ning laval on tähed ja kõlavad palad maailma kauneimatest muusikalidest. Rahvast on tunduvalt vähem kui Tallinnas ja õhku rohkem.
Kujutluses on kõik need kaadrid ahvatlevad. Kurb, et igale poole ei jõua.
On vist küüniline ja korraldajate suhtes ebaaus end lohutada, et päris elus ei pruugi asjad üldse nii roosilised olla ning minemata jätmine polegi teab mis tragöödia. Selle nädalavahetuse sündmused on kindla garantiiga ja loodetavasti ei vea ka ilm alt.
Kui juba kodust kaugemale sõita, võiks ette võtta paari-kolmepäevase teekonna. Liiati soosivad seekord pühad aja mahavõtmist. Muidugi eeldab see pisukest kodutööd, et uurida, mida põnevat ümbruskonnas veel näha, ning õnne, et öömaja leida.
Olen nõus, et ka lihtsalt kulgeda on mõnus. Proovisin seda puhkuse viimasel nädalal ja sain energiat mitme kuu jagu.
Pean tänama sõpru, kes oma puhkuse esimesest minutist kella ei vaadanud ja plaane ei teinud. Julgus, mis tasus end ära.