Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mitmesajakroonine seisukoht
Tööinimeste pikimal, ja pahatihti ka ainsal puhkeperioodil ummistub nende programm nn kompensatsioon-meelelahutusega.
See on omamoodi lohutusauhind, mis justkui kätkeb endas kõiki vajalikke elemente, millest tööperioodil ajanappuse tõttu ilma jäädakse.
Kuid multifunktsionaalsuse suurim nõrkus ongi kõikuv väärtus, üritades hõlmata kõigest midagigi.
Niimoodi ongi kitsale ringkonnale etendunud sügis- ja talvehooaja raskekaalulistest tükkidest eraldatud vaid meeltlahutav osa, mis suvel asetatakse ratastele ja tehakse ligipääsetavaks kõigile.
Kui vaatemängulisus ja seda toetav idee sedasi üksteisest lahutatakse, pole ime, et kriitikud primitiviseerimise peale kisa tõstavad.
Mina aga eraldan praegu suvetükkide anatoomiast süžeelis-esteetilise ja logistilise, keskendudes viimasele.
Viinistul 2. augustil esietendunud lavastuse "Eesti asi" korraldus võimendas peamisi hooajateatri miinuseid ja selleks ei läinud sugugi vaja vihmasadu või tehnilisi rikkeid. Piisas võrdlemisi kalli pileti (240 kr) kujundet ootustest mugava külastuse osas.
Lisaks sellele, et õhtuse tuuleiili käes laperdanud profülaktiline vihmakile raskendas lavastuse hoomamist, ei mõistnud ma, miks keskenduti nii eeskujulikult lavastuse piletimüügile, jättes tähelepanuta neid lunastavate inimeste reaalne paigutus.
Kuna kohad polnud piletil fikseeritud, said jalgu puhata need, kes maanteel väledamad olid. Kümmekonda hilinejat karistati aga seismisega.
Ma oleksin siiralt väga löödud, kui suveteater sedasi enda ainsa tõelise väärtuse - pretensioonituse - kaotab.
Autor: Joonatan Allandi