Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tuhkatriinulugu ilma Tuhkatriinuta
Pixari uus film "Rata-touille" on südamlikus vormis esitatud muinaslugu sellest, kuidas hea tahtmise ja õnnega on unistused saavutatavad. Eduloole kohaselt on selleski filmis luubi all vaese usina peategelase tee õnnele ning peadpööritav tõus.
Rentslist alustavast rotipoiss Rémyst, kelle ülim unistus on olnud süüa teha, saab lõpuks tunnustatud kokk ning tema kompanjonist, prügipoiss Linguinist, lausa restorani peremees. Seda kõike koos tegutsedes, sest üksi poleks neil kummalgi šansse.
Filmis on olulisel kohal eetika ning õigluse võit halva üle. "Kui oled see, mida sööd, siis mina tahan süüa ainult head kraami," ütleb Rémy ning sama kehtib ka kõlbelise käitumise kohta. Toitu ei tohi varastada ning teistele ei tohi valetada. Isegi kibe vastane, toidukriitik Ego, allub õigluse seadustele ning kirjutab roti tehtud toidu kohta ülistava arvustuse, kuigi kaotab seetõttu oma töö.
See on muinasjutt, milles on loogiline sisu. Hea võit kurja üle pole siin pimestav triumf, vaid olukordade kokkulangemine, millest paistab tee tulevikku. Terviklikus linateoses leiab muinaslugu loogilise lahenduse.
Antud oludes ei olegi mõeldav, et rott jääks kokkama Pariisi tipprestoranis. Aga miski ei takista tal koos sõbra Linguiniga sisse seada bistrood, kus pakutakse enneolematult hõrku ratatouille'd, maamehetoitu. Kui unistused sellega täidetud saavad, pole rohkem tarviski. Läbi kannatuste ja võitude on tulemuseks õnnelik lõpp, pisarateta.