Kaks lõvi purelevad võlakondi pärast

Mehed on küll sunnitud lõvide üritustel ühes ruumis viibima, kuid ühe laua taga suhteid klaarimas pole neid vist enam kunagi võimalik näha. Ühe mehe ego toidab teadmine, et tema on ettevõtmise asutaja, ja teise mehe ego see, et tema oli asjade rahastaja.

Ehk äraseletatult: ulukiliha töötlemise äriidee autor Kalev Villem tunneb siiamaani kohutavat ülekohut, et teda taandati ettevõtte juhtimisest ja tagatipuks müüdi firma tema selja taga maha ja keelati Villemil ärikeeluga äri ajada. Vallo Paal kui lörriläinud äri peamine rahastaja võitleb aga selle eest, et ärisse maetud rahast midagigi tagasi saada.

Kumbki mees pole oma tegemiste õigustamisel sõnadega kitsi ning mõlema "kaitsekõnest" jääb kõlama süüdistus vastase sõnapidamatuses. "See oli mu suurim viga, et usaldasin äripartnerit ja võtsin notariaalsete lepingutega heauskselt enda kanda tema antud laenud, millest ma isiklikult pole ju sentigi saanud," tunnistab Villem. "Partner mängis mind hiljem üle, kui pettis nõukogult välja firma müügi otsuse, kantis firma enda arvele ja müüs minu teadmata Maagile. Ja mis hinnaga müüdi, ei tea ma siiamaani."

Paal omakorda nimetab Villemit sõnamurdlikuks meheks seetõttu, et too pole aastaid näidanud üles vähimatki soovi oma võlad ära maksta. "Ei esimest võlga, mille ma andsin talle osamaksu tasumiseks, ega hilisemat, raskustesse sattunud ettevõtte turgutamiseks antud võlga," põhjendab Paal.

Paal ütleb, et kuna tema kui võlausaldaja kasuks on jõustunud kohtuotsus, püüab ta koos advokaadiga leida kohtuotsuse täitmise võimalusi. "Villem on vara ehk kinnistu, millega ta saaks oma kohustusi täita, andnud kinkeiseloomuga lepinguga ära oma naise firmale," seletab Paal. "Maakeeli öeldes on tegu vara kantimisega võlausaldajate ees."

Villemi kinnitusel tegutseb ta saatuselöökidest hoolimata palehigis selle nimel, et talle kohtuotsusega pandud võlakohustus saaks likvideeritud. "Tahan kõigi silmis taas ausaks saada," raiub Villem. "Kuigi olen valitud Raasiku vallavolikogu liikmeks ja tegutsen riigi valitud mentorina, olen riigi silmis praegu pätt, keda usaldada justkui ei võiks. Ja miks riik mind ei usalda? Sest mina usaldasin oma äripartnerit." Villem mõtleb viivuks ja pahvatab: "Sattusin ikka tõelise tõpra otsa!"

Küsimusele, kas ta on tõbras, vastab Paal teisel pool telefonitoru näilise rahulikkusega. "Tänu minupoolsele nõndanimetatud tõprategevusele sai ära makstud enamik võlgu, näiteks rohkem kui 60 jahimehele ja jahimeeste seltsile ning teistele lepingupartneritele," räägib Paal. "Tegelikult oli väga kehvas seisus oleva ettevõtte müük ainuvõimalik ja päästev tehing, ja seda ka Villemile."

Kapitalistlikus ühiskonnas on omad reeglid ja ma ei tahaks kommenteerida suhteid konkreetses firmas. Küll aga võiks Kalev Villemile püstitada ausamba selle eest, et ta lükkas Eestis käima metsloomade kokkuostu ja töötlemise ning ajas välja ekspordiloa Euroopa Liitu.

Villem Lihakaup müüs oma ideed liiga kehvasti või oli ta Eesti turu jaoks ennatlik. Kui firma oli investeerinud projekti liiga palju ning nappis käibevahendeid, tekkisid omanike vahel pinged.

Mina isiklikult ei tunne sümpaatiat kummagi poole vastu. Ma ei saa öelda, et üks pool on parem ja teine kehvem. Üks pool oli lihtsalt naiivsem ja teine targem.

Halenaljakas, et kui äri hakkab kiiva kiskuma, on omanikud esimesed, kes tülli lähevad.

Samas ei taha ma Villem Lihakauba omanikevahelist vastuolu kommenteerida. Ilmselt ei olnud nende äriplaan kõige parem. Seda enam, et Euroopa Liitu astudes muutus ärikliima oluliselt.