Tulevik: hariduse eksport

Eestit vaevab rööbiti kolm süvenevat probleemi: peatselt saabuv üliõpilaste puudus ülikoolides, kvaliteetse tööjõu puudus ja selle süvenemine ning kõrgehinnalise ja -kvaliteetse ekspordiartikli puudumine. Kümmekonna aasta pärast õpib gümnaasiumiastmes poole vähem noori kui praegu, mistõttu kuivab kokku ülikooli astujate, aga sellega ka tulevaste haritud töötajate arv. "Praegu 60 000ni paisunud potentsiaalne õpilaskond kahaneb 27 000-le aastaks 2016," on öelnud haridusminister Tõnis Lukas.

Parimad lahendused leitakse ikka kriisiolukorras, aga Eesti hariduse ja majanduse eestvedajad ning vastutavad poliitikakujundajad müttavad justkui pimedas ühetasandilises ruumis. Üksikmured kompleksse lahendamise asemel suudavad visiooni puuduses vaevlevad ametnikud ennustada vaid enamiku kõrgkoolide sulgemist. Ilmselgelt peaks tegutsema vastassuunas - kõrgkoole tuleks hoopis juurde avada. Praeguse 60 000 tudengi asemel võiks eesmärgiks võtta 100 000 või koguni 10 protsenti elanikkonnast. Just hariduse eksport võib olla Eesti majanduse tulevik.

Sajad tuhanded ja isegi miljonid noored ülikiiresti arenevatest Hiinast ja Indiast või Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest, aga ka rikastest USAst ja Kanadast otsivad võimalusi astuda kõrgkooli ning saada head haridust. Eestis tekib vabu kohti robinal. Miks mitte meelitada välismaa raha Eestisse? Mõni ülikool keskenduks Põhja-Ameerikale, teine Aasiale. Üks tehnika-, teine majandus-, kolmas humanitaarharidusele, neljas täpisteadustele jne.

Eesti võiks e-riigi kõrval saada ülikooliriigiks. Nagu Šveits on tuntud pankade poolest või omamoodi hariduse Silicon Valleyks. Tutvustus- ja turunduskampaania avalöögi saaks peaaegu tasuta, vahetades rumala tunnuslause "Welcome to Estonia" arukama "Learn in Estonia" vastu. Kasu sellisest ettevõtmisest on ilmselge. Eesti saaks endale kõrgkvaliteetse majandusharu. Välisõppurid jätaksid siia nii õpi- kui ka ööbimis- ja toiduraha. Suurem üliõpilaskond lubab kutsuda külalisõppejõude, mis tõstab oluliselt nii hariduse kui ka uurimuste taset.

Tippspetsialiste saavad palgata meie endi tööjõupuuduses vaevlevad väärtfirmad. Mõelgem Skype'ile, BLRT-le või tulevastele maailma tippülikoolidele Eestis. Lisaks arhitektidele, arstidele ja geenitehnoloogidele, aga ka tulevikufirmadele, millest meil praegu pole aimugi. Ülikoolisisestes ideedes ja koostöös ettevõtetega tekkivas sünergias peitub tohutu potentsiaal, mille tulemusel võime söösta arengus viie maailma jõukama rahva sekka mitte ainult rahaliselt, vaid ka haridusega.