Marek Nisuma: juba 17 aastat südamega asja juures

Kadri Tamm 24. august 2007, 00:00

Kohtume Pärnu Alevi I kalmistul, mida juba kolmandat suve korrastab õpilasmalev, rühmajuhiks ei keegi muu kui Marek ise. Võtame istet vana õigeusu kalmistu mõnusalt samblase hauamademe peal.

"Õpetaja puhkuse töine pool," seletab Marek. Malevarühma on 36aastane mees juhendanud juba kümme aastat, sellest on saanud südasuvise puhkuse lahutamatu osa. Malev annab noortele inimestele võimaluse suvel pisukest tööd ja teenistust leida. Ennekõike hoiab asja juures aga lihtsalt hea seltskond ja tegemine. Ka noortele endile paistab see asi istuvat, pärast viietunnist tööpäeva saab teha, mida süda lustib: kiilidega võidu kihutada või rannas võrkpalli mängida. Uued sõbrad ja toredad tegemised on kauba peale.

"Enne õpetajaks minemist olin malevlane," jutustab Marek. Muid ameteid pole mehel peale õpetajakutse olnud. Kümme aastat õppis ta Sindi keskkoolis, viimased seitse aastat on töötanud Roccal al Mare Koolis Tallinnas, lisaks andnud tätoveerimisteemalisi loenguid Eesti Kunstiakadeemias. Kutseid on mehel kokku neli: klassi-, geograafia-, ajaloo- ja riigikaitse õpetaja. Viimane on koolis valik- ja vabaaine.

Õpetajaks sai Marek juhuste kokkulangemisel. "1989. aastal oli ülikoolidesse keskmisest suurem tung. Üle pika aja oli esimene aasta, mil poisse ei võetud kõrgkoolist sõjaväkke. Jäin nibin-nabin välja. Samal ajal otsiti aga Sindis ajalooõpetajat." Nii juhtuski, et kevadel keskkooli lõpetades istus Marek ühel pool, sügisel aga juba teisel pool lauda. "Olin poole koormusega ajalooõpetaja, poole koormusega pioneerijuht." Vahepeal oli sõjavägi, sealt tagasi tulles läks töö Sindis edasi kõrvuti õpingutega kaugõppes.

Kui uurin, mis pea püsti ja kooli juures hoidnud, ütleb Marek, et ootas seda küsimust. Ja ta ütleb ilusa vastuse - missioonitunne. "Eesti Vabariigi algusaastatel ei valitud seda tööd raha pärast. Kõik ei saa minna tasuvatele kohtadele ja hakata ärimeesteks või ametnikeks. Olin tol ajal vaba mees ja sain täie rinnaga pühenduda."

Kolme-nelja aasta jooksul tegi Marek vahetusõpetajana trette ka Soome, kus töötas Vana-Vaasa Põhikoolis. "Palju puudu ei jäänud, et oleksin äärepealt andnud nõusoleku jääda Vaasa lähedal olevasse poiste kool-kodusse. Palk oli väga hea, aga miski hoidis siin kinni."

"Töökohavahetus ja hiljem kooliellu tagasitulek ei ole kõige parem mõte, aga koolivahetus on kindlasti positiivne kogemus," mõtiskleb Marek. "Kui ma töötaks mõne aja pangas mingi osakonna juhatajana või hotellis administraatorina, siis pärast oleks koolisüsteemiga keeruline kohanduda. Kool ju muutub iga päevaga täpselt samamoodi nagu ühiskondki. Noorte käibetõed ja elu koos sellega..." Siiski on kannapöördeid tehtud. "Sindis kümme aastat õpetajana töötades sai mul ring täis. Läksin sinna kooli 1978. aastal, kui sealt lahkusin, oli mul iga naelapea ja tulelüliti tuttav," muigab ta.

Õpetaja töö ei ole kerge. "Närvilisus, koduste murede kooli kaasa toomine, pidev ajanappus," loetleb Marek õpetajat kimbutavaid probleeme. Tihtipeale kipub õpetaja ka koju kaasa tulema. "Mõni ei saagi sellest rollist välja, 24 h õpetaja olles põleb aga kiiresti läbi, tulevad terviserikked ja kodused probleemid. Mida vähem seda õpsi sinna koju kaasa vead, seda mõnusam on kodus, eeskätt teistel." Sestap on ka suvine malevatöö turgutavat laadi puhkus. "Kui ma kuu aega rannas vedeleks ja jalutaks, läheksin ise närviliseks. Samuti ei taha jääda kusagile suurlinna melu ja kära sisse."

Aktiivne puhkus noorte ja pere seltsis või matkates tundub talle meeldivat. "Puhkus võib olla ka see, et oled paar nädalat arhiivis, teed uurimistööd. Siis võib juhtuda nii, et ei saa õhtul kodus ka rahulikult magada, võtad jälle vanad käsikirjad ette ja uurid neid." Marekil ongi paar käsikirja pooleli, mille tarvis oleks vaja Tallinna muuseume ja raamatukogusid külastada. "Ehk saan millalgi raamatuga ka maha," loodab ta. Üks uurimus piirikaitserügementide võitlusest Eesti kaitsmisel Teises maailmasõjas on juba avaldatud.

Mees on seotud nii õpilaste kui ka õpetajate matkaklubiga, eriti tõmbavad teda paigad, mis seotud Eesti sõjaajalooliste sündmustega. "Alutaguse ja Ida-Virumaa oli Teise maailmasõja ajal suur lahingutander. Geograafiline silm aitab eristada kaitsekraavid metsakuivenduskraavidest, teadmised ajaloost aga ütlevad, mis üksused seal võitlesid."

Marek ei loo illusioone, et aeg, kus härrasmehed ilma peakatteta tänavale ei läinud ja ülikondades ringi käisid, tagasi tuleb. "Ta võiks tulla sama kõrge kultuuri ja moraalitasemega, teistes toonides ja värvingutes. Me ei saa hukka mõista noort inimest, kes käib lõhkiste pükstega, küll aga seda, kui ta keset tänavat sülitab. See on ükskõiksus."

Koolis on õpilane kuus kuni kaheksa tundi, seal hakkavad konfliktsituatsioonid välja joonistuma. "Togimine, asjade peitmine, mina sülitan sinu mütsi sisse, sina lõhud minu taskuarvuti, pommime veel kümpa, et pealtnägijad ei räägiks," kirjeldab Nisuma.

Ilmselgelt ei saa kool võtta enda kanda kogu kodu kasvatuslikku rolli. "Näen kooli rohkem infojagamise kohana ja kasvatuslike põhitõdede, koolis vajaminevate oskuste kujundajana." Samas tõdeb staažikas õpetaja, et selles suhtes tekib kohe ressursi- ja ajakriis. Kui aineprogramm on tihe ja klassis 40 õpilast, ei tule kasvatuslik pool ajanappuse tõttu välja. "Mida väiksemad klassid, seda rohkem saab mõnusat klassiõhkkonda luua, kuid kodu rolli enda kanda võtta ei saa."

Kõige selle juures annab oma osa ka meedia. "Põhikooli lapsel tekib ilusate klantspiltide ja edulugude põhjal kujutlus, et maailm peabki olema selline - kui ma tulevikus ei suuda oma perele kaks korda aastas kallist reisi võimaldada või uhket autot osta ja luksuslikku korterit sisustada, olen ma alaväärtuslik."

Suuremal osal terve mõtlemisega õpilastel selline suhtumine gümnaasiumis lõpeb või jääb tagaplaanile, mitte aga kõikidel.

"Noor inimene peaks kooli lõpetades olema meie ühiskonnas hakkama saav. Oluliste eluliste tarkuste ja oskuste kõrval õpetab kool ka kõige elementaarsematele distsipliinireeglitele alluma," sõnab Nisuma. "Kui kooli hilined, märgitakse sind hilinejaks, kui tööle hilined, antakse sulle lahkumisleht."

Mareki rõõmuks on ka kümneid ja kümneid endisi õpilasi, kes tulevad, patsutavad õlale ja ütlevad, et väga tore, et sa selle tsüklonite tekke mulle omal ajal ikka selgeks tegid, praegu rääkisin oma pojale ja tütrele. Polegi ehk eluliselt vajalik, aga lihtsalt tore teada.

Marek on oma õpilaste ja nende perede hea tuttav, kellega kokku juhtudes paar sõna juttu saab ajada. "See ongi normaalse kooli ja klassi loomulik asjade käik. Kui sellist tunnet ei teki, on jäänud kuskil midagi tegemata." Oma endisi õpilasi kohtab Marek pea igal sammul.

Mareki tunnis igav juba ei hakka. Geograafias on ju sadu asju, millega katseid teha - mõõtkavad, kompassid, orienteerumised.

"Ma käin õpilastega matkadel, meil on vägev looduskooli projekt, igal sügisel ja kevadel viime terve kooli kaheks päevaks metsa. Kui sa vähegi viitsid ja tahad mõelda, siis igas aines saab enda ja õpilaste elu huvitavaks teha," sõnab ta.

Marek tunnistab, et ta tunnid kipuvad emotsionaalset laadi olema. Tõestisündinud lugusid on mehel varnast võtta kui palju tahes.

Kuigi lapsed vahel kahtlevad, kas kõik on ikka tõsi, tahavad nad neid lugusid ikka ja jälle kuulata: "Ütlevad, et räägi millestki."

Kui tunni lõpus on aega, pole Marekil kahju. Kas või see, kuidas ta kolm kuud Kasahstani steppides veetis. Või Akste sipelgariigi tuhandete hukkunutega lahingute võrdlus inimeste sõdadega.

"See aitab ainet kinnistada ja seostada," leiab Marek ja lisab, et hea õpetaja trump ongi see, kui ta suudab end noorte mõttemaailmaga kursis hoida ning nendega ühise keele leida.

Nalja ja ootamatuid situatsioone kohtab koolis pea igal sammul. Vihikuservadele kirja pandud naljakad repliigid, mida hiljem Delfi keskkonnast või blogidest leida võib, tüdrukud, kes noore meesõpetaja jälgimiseks on suisa graafiku koostanud, vihiku vahel olevad kirjakesed kutsega kohvikusse jmt. Õpilased on ju loovad, kuigi mõnikord kipuvad naljad sarnanema Tootsi koerustükkidega.

Vahel on Mareki sõnul kolleegid aga veelgi suuremad naljategijad. "Ükskord koju minnes tundsin, et portfell raske, aga mõtlesin, et ju siis on päevaga asju kogunenud. Läksin koju ja võtsin välja kaks paksu telefonikataloogi." Järgmisel päeval rändasid infoteatmikud mõistagi järgmise kollegi portfelli.

Üllatusi on palju, kõik ei tulegi kohe meelde. "Sindis olin nädala sinisel lehel. Kui tööle tulin, oli geograafiaklassi tahvlile kirjutatud "Tere tulemast tagasi, õpetaja!" Tõmbas ragina südame alt sisse ning käsi kippus silmanurka kuivatama."

1. septembrit ootavad kõik koolijütsid, kes pole suvi otsa sõpru näinud või aabitsat lehitsenud. "Mina tean, et see tuleb, võtan seda kui head paratamatust." Kuigi õpilased lähevad igal aastal otsima uusi väljakutseid ja teid, pole Marekil paigalseisu tunnet iial tekkinud.

"Algkoolist tuleb kogu aeg nii palju värsket elurõõmu ja energiat peale, kõik küpsevas puberteedivanuses. Nendega tuleb kohe tegelema hakata ning mängureeglid selgeks teha, seda mõnusam koostöö tekib."

Veel mõnda aega näeb Marek end kindlasti kooli juures. "Kunagi arutasime sõpradega, et kui oleme 50, siis avane pubi," viskab Marek nalja.

"Aga mine tea, ehk olen tõesti veel õpetaja. Aga võib-olla kasvatan kuskil lambaid. Mine tea, mis väljakutseid elu toob."

Ühiskonna muutused ja kasvuraskused on õpilaste käitumisest näha otsekui peo pealt.

"Laps on kodu peegel," on Marek Nisuma ütlemisega nõus.

Kõikvõimalikud ühiskonnas toimuvad muutused peegelduvad koolis selgemini kui kuskil mujal.

Lapsed muutuvad nii, kuidas muutuvad kodud ja pered, need omakorda võtavad käibetõed ja käitumismallid üle ühiskonnast. "Kuigi ma tahaks, et oleks teisiti, tundub mulle tihti, et minu silmad ei ole nii tõsist moraalset kriisi näinud kui praegu," sõnab Nisuma. "Koolis tekivad igapäevased konfliktid just tänu sellele, et laste ideaalid on väga erinevad."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing