Tuntud-teatud koolmeistrid: Laar, Pohlak, Tomingas

Piret Rosumovski 24. august 2007, 00:00

Õpetaja Laar armastas lastega ristirüütlite ajastu rollimänge mängida ja tegi ise konspekti, ametlikud õpikud rändasid prügikasti.

Mart Laar läks õpetajaks peale Tartu Ülikooli lõpetamist ja andis tunde Tallinna 24. Keskkoolis, natuke ka Reaalkoolis ja 1. Keskkoolis. "Nagu ei mäletaks, et õpilased mind mingit moodi vastuvõtmisel ristisid või proovile panid - hakkasime hästi läbi saama," lausub Laar.

Kool oli suur ja suured olid ka klassikollektiivid, lapsi kolmekümne ümber igas klassis.

"Usun, et saavutasin laste usalduse. Ametlikud õpikud käskisin kohe kõrvale panna, ütlesin, et need tuleb prügikasti visata. Pärast selgus, et üks õpilane oli käsku sõna-sõnalt võtnud. Õppida tuli minu antud konspektidest. Ametliku õpiku päheõppimise eest võis heal juhul kolme saada - kui mul hea tuju oli," muigab ta.

"Töötasime lastega ühtses taktis, nii tundides kui ka koolivälisel ajal ajaloo ringis, mis saavutas kuulsuse oma tegudega ajalooliste sündmuste taaselustamisel, rollimängudega ristirüütlite ajastust. Samuti pakkus see lähiajaloo erinevat käsitlust. Mäletan tagantjärele lõbusat juhtumit ajalooringist, kui käisime lastega Tallinna vanalinnas marti jooksmas ja nõukogude miilits tahtis meid sanktsioneerimata meeleavalduse pärast pokri vedada."

Kõige rohkem pani Laari südame valutama osade laste kodune olukord ja materiaalne viletsus. Paljudel Kopli kooli õpilastel ei olnud isa ja normaalset kodu - see tekitas tõsist valu.

Ajastule omast poliitilist survet tundis ta juba paar nädalat peale tööle asumist, kui kooli külastasid esimesed julgeolekutöötajad.

"Direktor oli veidike ehmunud, kuid üldiselt siiski sõbralik. Teiste õpetajate suhtumine minusse kui uustulnukasse oli erinev. Osa vanematest pedagoogidest oli veidi šokeeritud. Teistega, eriti 24. Keskkooli legendaarsete kunstiõpetajatega, hakkasime kohe väga hästi läbi saama. Samuti oli algusest peale meeldiv suhelda noorte õpetajatega," meenutab Laar.

"Ebameeldivamateks mälestusteks olid nuhkimine ja juhtumid, kui õpetaja pärast hakati õpilasi karistama. Loobusin õpetajaks olemisest sel hetkel, kui sain aru, et minu pärast hakatakse õpilasi taga kiusama."

"Töötasin keskkoolis kolm aastat, siis erinevates koolides, kohakaasluse alusel veel kaks. Nüüd olen püüdnud pedagoogitööd ülikoolides jätkata," võtab Mart Laar jutu kokku.

Õpetaja Pohlak sisustas laste aega loominguliselt - lisaks tundidele veedeti koos aega peol ja jututoas.

Pärast TPI majandusteaduskonna lõpetamist tehti Aivar Pohlakule pakkumine tulla matemaatika, eesti keele ja kirjanduse õpetajaks Oru Põhikooli Harjumaal.

Õpetaja töö piirnes kindlalt määratud ajaga 1,5 aastat, sest teda kutsuti asendama lapseootel olevat õpetajat. "Võtsin ameti vastu ja võitsin juba esimesel koolipäeval kõigi kooli laste poolehoiu.

Edasisi ristimisi ja proovilepanekuid õpilaste poolt ei järgnenud. Nimelt oli minu ja kehalise kasvatuse õpetaja vahel korraldatud mõõduvõtmine ping-pongis," meenutab pikajuukselise õpetaja päevi Aivar Pohlak.

"Proovisin leida iga lapse jaoks just talle omase suhtlustasandi, olid nad ju väga erinevatest peredest pärit," seletab Pohlak. "Lapsed olid jäetud maailma oma teed üksi leidma ja nii oli tavaline nähtus, et pidin 12aastaseid poisse klassivälistele üritustele otsima puskari-punkritest, kus nad kodukootud alkoholiga aega veetsid. Laste koolivälise aja sisustamine nõudis pingutust, nii olin koolis ka väga hiliste öötundide ajal. Tegime pidusid ja jututubasid - peaasi et lapsed oleks kogu aeg millegagi ametis ja eemal joomaseltskonnast. Mõne aja pärast tundsin lastevanemate tugevat toetust ja usaldust," rääkis Aivar Pohlak.

"Direktor küll muretses, kuid uskus minusse." Sama ei saanud öelda kõigi teiste õpetajate kohta.

"Kirjutasin kooliteatrile loo "Seitse monoloogi jumala, kiriku ja kõrtsi teemal", et võrrelda ideaali reaalsusega - külades joodi meeletult - ja näidata reaalsust teise nurga alt.

Esietendusel hüüatas ajalooõpetaja: "Issand jumal, see on ju usupropaganda!!!" Isegi lapsed hakkasid selle peale naerma."

Õpetaja Silva Tomingas raputas kolleegide imestavate pilkude kiuste koolikorda - andis kandidaaditööde väärilisi kodutöid või käänas tahvlil sõna "perse".

"Kui seitsmekümnendate algul olin 28. Keskkooli spordiklassi õpetaja, sain hüüdnimeks eesti keele treener. 6. klassi õpilased olid kogu aeg kadunud, laiali mööda spordilaagreid terves NLis. Välja ilmudes tuli kogu kaotatud aeg tasa teha ning programm intensiivselt läbida," alustas energiliselt juttu Silva Tomingas, kes praegu on TEA Kirjastuse juhatuse esimees. "Selles koolis oli direktoriks parteilise tausta ja olematu pedagoogilise haridustasemega inimene, kel probleeme ka õigekirjaga - näiteks kirjutas ta korralduste raamatusse "tušširuum"."

Teise etapi õpetajana läbis Silva Tomingas aastatel 1986-1989 Saku Keskkooli lõpuklasside eesti keele ja kirjanduse õpetajana. "Tulin vabameelsest keskkonnast ja võisin oma käitumise poolest tunduda ekstsentriline. Vahetundide ajal suitsetasin oma kabinetis, informeerides protestivaid õpilasi Jupiteri ja härja ajaloolistest seisukohtadest lähtuvalt. Tihti saatsid mind kolleegide imestunud pilgud," jutustab Silva Tomingas.

Tomingase klassides olid õpilased erineva tausta ja võimetega ning tundide ettevalmistamisel tuli tunnikava teha kahele tasemele erinevalt. Erinevus kehtis ka hindamise puhul. Ülesanded anti vastavalt võimetele, kaasasündinud andekusega läbi vingerdades sai tugev õpilane vaevalt "kolme" teema eest, mida ta oli vaid kaugelt nuusutanud.

"Sellele järgnenud protesti pareerisin võrdlusega, et amatöörid kõrgushüppes näeks tõsist vaeva, et 80 cm ületada, aga Bubka vaid komistaks selle ebanormaalselt madala kõrguse pärast," teatas Silva Tomingas prille käes keerutades. "Kasutasin Teaduste Akadeemia materjale, lisamaterjalide hulk oli meeletu - nende klassiruumidesse viimiseks vajasin mõnigi kord mitme õpilase abi, ka kodanliku perioodi kirjanduse tutvustamiseks, millest lähtuvalt minu peale ka kaevati. Õnneks kuulus direktor vabameelsete hulka ning kitsendusi ei järgnenud," muigab Silva Tomingas möödunut meenutades.

"Arvatavasti pingutasin üle referaatide teemade ja nõudmistega - nüüdki neid töid vaadates on tegu kas üliõpilaste kursusetööde või lausa kanditaaditöödega kirjanduse vallast," on vestluskaaslane mõtlik. "Ning vene kirjanduse XX sajandi autorite teoste tutvustamisel andis tunde sama klassi ukrainlasest õpilane, kel teadlastest vanemad. Eestis oli info XX sajandi vene kirjanduse kohta peaaegu olematu."

Markantseimaks tunniteemaks, millest jutud levisid kulutulena üle kooli, oli õpilaste omavahelisest kemplemistest kõrvu ulatunud sõna "perse" tahvlil käänamine. Käänama pidi õpilane, kes seda sõna hetk enne tunni algust kõvahäälselt kasutas. Kaasõpetajate hilisematele küsimustele vastates teatas Tomingas, et tegu on ÕSis oleva sõnaga ja õpilased peavad ÕSi tundma.

"Raputasin vist tugevalt seda kivistunud koolikorda, kuid õpilastele see meeldis. Lugesime õhtuti koos luulet. Tegelesin nendega, keda kirjandus huvitas," meenutab ta.

Suurimaks skandaaliks, mille korraldaja ta oli, peab Silva Tomingas juhtumit, kui kirjanduse tundideks eraldati sõjalise kasvatuse kabinet. "See oli väeosast varastatud värviga maast laeni erkpunaseks võõbatud maitsetuse etalon. Seintel loosungid ja plakatid, mis kutsusid sõtta ja õpetasid tapma. Protesteerisin meeletult ja nõudsin uut kabinetti või Kalašnikovi automaati, et valanguga tundi alustada ja siis sujuvalt Visnapuu luulega edasi minna... Raske ÕSiga lauale virutades jäin endale kindlaks ja sain teise kabineti," edastab endine õpetaja juhtunut, kusjuures ta käed on liikunud sujuvalt puusa ja kehakeel võiks ka sel hetkel saada toimivaks teguriks luule õpetamise materiaalsete tingimuste parendamisele.

Sõjalise õpetajal, vene keelt rääkival sõjaväelasel, oli koolis suur võim. "Mäletan, et vaidlesin temaga ja palusin tal mitte lülitada mobiliseeritute nimekirja tugeva ülikooli potentsiaaliga abituriente. Vaja läks kogu mu Sillamäel omandatud sõnavara ja aktsenti, pingutasin meeletult, sest sisimas tundsin, et see on viimane värbamine vene armeesse siin Maarjamaal. Üllataval kombel oli minu jutust osaliselt ka kasu," teatas Silva Tomingas, olles rüübanud rahulikult tassist lonksu kohvi.

"Loobusin õpetajaametist eraettevõtluse kasuks, kui lõin keelebuumi ajal keelekooperatiivi TEA. Oma õpetajatöö tunnustamiseks pean kooli kokkutulekul ühe endise õpilase poolt öeldud lauset "Teie käe all olin väärt "kolme", kuid see tase tegi minust politseikooli parima grammatikatundja…" lõpetas Silva Tomingas.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing