Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Agu Möldre: raha ärgu valitsegu inimese üle

Annely Allik 29. august 2007, 00:00

Õnn on ASi Lasbet juhi Agu Möldre veendumuse kohaselt hoopis siis, kui peres on kõik hästi, lapsed on terved ja neil silmad säravad. Aga raha peab olema piisavalt, et ilusti ära elaks, lisab ta õige pea.

"Peamine, et sina ise valitseks raha üle, mitte vastupidi," räägib Agu Möldre. "Kui raha hakkab inimest valitsema, kerkivad sellised totakad majad, nagu praegu igal pool näha. Ja nende elanikud on segaduses, kas osta sinna sisse kullast või plaatinast tualetipott."

Seitsmeteistkümnese poisinolgina alustanud lukksepaõpilasest, kes töö kõrvalt lõpetas õhtukooli ja hiljem Tartu raudbetoonitoodete tehase stipendiaadina TPI, on tänaseks saanud suure firma juht ja üks omanikest.

Nutikast poisist sai peagi tsehhijuhataja ja aasta pärast peainsener, kelle käe all valmisid Tartu esimesed majad Annelinnas. 33aastaselt sai temast juba Tartu Ehitustrusti ehitusvalitsuse nr 1 juhataja.

Praegu on Lasbeti töötajad on 95% ulatuses muukeelsed.

"Vaatan rõõmuga neid noori vene poisse, kes meil tööl on. Olgu neil kõrgharidus või mitte, tööd teevad nad isuga," tõdeb Möldre. "Ma tunnen siirast rõõmu inimestest, kes teevad tublit ja head tööd. ASi Lasbet ees on auto parkimiseks raske kohta leida, kuid need head sõiduautod, milliseid parkla täis on, kuuluvad meie töötajatele, mis kinnitab, et nende käsi käib meil hästi."

Raskeimaks ajaks oma karjääri jooksul peab Agu Möldre Eesti taasiseseisvumise aega, mil seitsmesajast töötajast oli vaja koondada ligi 600 ning allesjäänud sajale jätkus vaevu tööd.

"Sellest ajast pärineb teadmine, et tähtsaim tegur ühe firma juures on kollektiiv, keda tuleb osata hoida," kinnitab ta. "Tänaseks on meil 210 töötajat ja võib öelda, et viimased kolm aastat on läinud hästi."

Praegu toodab Lasbet vaid Eesti turule, sest puudub konkurentsieelis näiteks Soome või Rootsi ees - olgu siis energiaressursi või tööjõu osas. Toodangu hinnatase on naabermaadega sama ja transport üle lahe muudaks betoonitootja toodangu sealsele turule liiga kalliks. Möldre prognoosib elamuehituse tagasitõmbumist, tööstushoonete ehitusmahu kasv ilmselt jätkub.

"Majandusedu miinus on puudus kvalifitseeritud tööjõust, lisaks on töötajate palgad kõrgele tõusnud, kuigi töö efektiivsus on jäänud üldjuhul endiseks," nendib Möldre. "Mis puutub võõrtöölistesse, siis näiteks masinaehituses on nad omal kohal - Ukraina keevitajad on head töötajad. Aga ehitajad Poolast kipuvad olema pigem eluheidikud."

Agu Möldre ise peab oma parimaks ja edasiviivamaks jooneks elus enesekindlust.

"Mõnikord ei ole otsused, mida tuleb teha, kõige populaarsemad. Ja ausus loeb siis palju, sest asjaosalistele tuleb lahti rääkida ka otsuse tagamaad," räägib ta.

Ehituses on mingil määral tagasi tulnud need kummalised ajad, mil ehitusturul ei jätkunud tööjõudu ega materjale. Muidugi on tänane reaalsus erinev nõukaajast, mil üle Eesti korjati ehitajaid kokku ja käis üks ilmatu kiirustamine. Aga tänane seis, kus objektidele pole töömehi saata ja materjalist on puudus käes, meenutab küll toonast aega.

Tartu Raamatukogu ehitades sattus Agu Möldre koos TÜ tolleaegse rektori Arnold Koobiga koguni vene filmistuudio pilafilmi.

"No mis seal siis ikka, eks kõik teadsid ju, kuidas olukord on - sisuliselt ei valminud ükski ehitis täpselt tähtajaks," meenutab ta.

"Ometi võin nüüd öelda, et hingele pakkus see aeg rohkem rahuldust, sest töö ehitusplatsil oli loominguline."

Elu tõi Möldre pere Tallinna aprillis 1979, mil Agu Möldre toodi üle Tallinna Raudbetoonitehase direktoriks.

Tema juhitud tehases toodeti detaile paljude suurobjektide jaoks: Olümpia hotell, Pirita purjespordikeskus, lennujaama laiendus, Linnahall.

"Nii fanaatiline ma polnud kui tollane energiline ehitusminister Peeter Palu, kes magas iga tähtsa objekti juures ehitusvagunis. Aga ka minult nõudsid need objektid sajaprotsendilist pühendumist."

Tolle ajastu kõige tähtsam ja suurejoonelisim ehitus, mille üle võib tänini uhkust tunda, on Tallinna teletorn. See ehitus oli lausa teaduslik projekt, mis valmis koostöös TPI teadlastega.

Möldrete pere traditsioon on soojamaareisid lastega. Agu Möldre vanem poeg Alari on Tallinna linnakohtunik, noorem poeg Alver aga OÜ EKE Expo juhataja.

Lapselapsi on Agu Möldrel kolm - kaks poissi vanema poja peres ning nooremal pojal üks tütar.

"Lapsed ja lapselapsed on need, kes enim rõõmu valmistavad," ütleb ta.

Tartu on Agu Möldre jaoks siiani tähendusrikas linn, kuna just seal lukksepana töötades kohtus ta oma abikaasa Leiliga.

"Tollal suunati kõik tudengid ju aastaks mõnda tehasesse tööle ja nii me kohtusimegi," meenutab Möldre. "Kohtusime, abiellusime noorelt ja olime õnnelikud. Minu abikaasa oli erakordselt tark, järjekindel ja mitmekülgne inimene, eelkõige õpetaja, aga ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpikute autor ning riikliku eksamikeskuse lektor."

Mõni aasta enne rasket haigust, mis Leili Möldre meie hulgast lahkuma sundis, valiti ta aasta õpetajaks.

"Eks me suutsime oma kultuuri ja keele säilitada vaid tänu eestimeelsetele inimestele, kes omal ajal tüüri juures olid," usub Möldre. "Muidu oleksid Karl Vaino sugused meist mingi autonoomse vabariigi kujundanud."

Teda võib uskuda, sest tal endalgi pole elus midagi kergelt kätte tulnud. Ise ütleb ta, et Siberi-aastad õpetasid võitlusvaimu kogu eluks, et olla vajadusel nii psühholoog kui ka näitleja.

Agu Möldre pere küüditati Siberisse, kui ta oli alles kaheksa-aastane poisike. 25. märts 1949 on tal siiani silme ees imeilusa päikeselise kevadpäevana, mil lumi oli sulanud ja õhus oli tunda kevadet, kuid mille varjutasid koduõuele vuranud kaks sõjaväeautot.

Ärasõiduks anti aega vaevalt tund. Ema, kes oli endast täiesti väljas, ei suutnud ühtki asja pakkida. Ometi on sellistes rasketes olukordades inimeste reaktsioon erinev. Üks ohvitseridest oli agar noor poiss, kes aitas vajalikud asjad ja soojad riided kokku seada. Tema oli ka see, kes ema õmblusmasina kaasa pakkis, tänu millele pere Siberis üldse elama jäi.

"Elasime Omski oblastis kohalike inimeste juures kodudes, ema suunati tööle kolhoosi. Sinna jäime seitsmeks aastaks, lõpetasin seal algkooli," jutustab Agu Möldre.

Pärast Stalini surmale järgnenud sula 1956ndal said vend ja õde Eestisse tulla, ema pääses koju alles kahe aasta pärast.

Isa on sihikindel inimene, n-ö self-made man, kes on ise end üles töötanud. Isana on ta olnud vahel küll karm, aga kindlasti alati õiglane, kes oma lastesse ja lastelastesse suhtub äärmise hoolivusega.

Teadsin Agu Möldret juba varem, kuid lähemalt hakkasime suhtlema ajal, mil töötasin Lasnamäe linnaosa vanemana.

Ta on teoinimene, kes pikalt ei lobise. "Kui tarvis, teeme ära" näib olevat tema moto. Agu Möldre kuulub nende inimeste hulka, kelle sõna maksab rohkem, kui kirjalik leping iial võib maksta.

Agu Möldre puhul on tegu tugeva isiksusega, kes surub alati oma tahtmise läbi. Kindlakäeline juht, keda töötajad austavad, kes suudab masse liigutada. Hea ettenägemisvõimega. Üheksa koostöötatud aasta jooksul olen näinud, kuidas ta alati suunab firmat pidevale arengule.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing