Eesti põllumees pole pelgalt ärimees

Artikkel

- Uudised
- Jaan Sõrra
- 28. august 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti põllumees pole pelgalt ärimees
Äripäeva lugejad on harjunud majandusanalüüsidega, aktsiate tõusu- ja langustrendidega - kõige sellega, mida saab matemaatiliselt ära seletada.
Sellele mängumaale polnud põllumajandusel veel aasta-kaks tagasi asja, sest tõsised majandusanalüütikud ja ajakirjanikud ei pidanud põllumajandust üldse klassikaliseks äritegevuseks.
Nüüd on see suundumus õnneks muutunud, isegi uus põllumajandusminister tunnistab Äripäeva veergudel, et ka põllumajandus on äri. Nii see on, kuid Eesti põllumehed pole siiski pelgalt ärimehed, neis on veel midagi, mis on päritud esivanematelt aastasadade tagant - missioonitunne ja austus looduse vastu.
Kui näiteks Saksa põllumeestega kokku saad, siis läheb nende omavaheline jutt kohe piimahinnale ja lisaeurosentidele, mis kindlasti tuleb kätte võidelda.
Meie põllumehed räägivad omavahel aga tihti sellest, kui ilus on vaadata õitsvat rukkipõldu, korralikult haritud maad ja ilusaid kariloomi. Eestis korraldatakse ka veiste iludusvõistlusi, kus tähtis pole piimatoodang, vaid miski, mis polegi otseselt mõõdetav.
Eesti ajalukku pilku heites tuleb tõdeda, et põllumehed olid teerajajaiks ka kodanikeühiskonnale ja ühistegevusele. Rahvuslikus ärkamisajas oli põllumeeste seltsidel määrav tähtsus. Ka tänapäeval on Eestis põllumehi mitmesugustes liitudes rohkem kui näiteks ühenduses Kodukant. Suurim põllumeeste ühendus on Eesti Põllumeeste Keskliit, mille liikmed toodavad 70 protsenti meie toidutoodangust.
Ärkamisajast on üht-teist kandunud ka tänapäeva. Nii mõnedki Eestit külastanud võõrad on palunud seletada, millised suurmehed on meie rahatähtedel. Ja alati on siis imestatud, et kõige suuremal kupüüril - 500kroonisel - on põllumehe, C. R. Jakobsoni pilt.
Eestlased on end ise maarahvaks nimetanud. Tõesti, oli ju aeg, mida tänapäeva noortel on võimatu uskuda - peaaegu kogu rahvas elatuski maaharimisest ja loomakasvatusest. Veel viimastel taasiseseisvumise eelsetel aastatel tegeles kolmandik meie elanikkonnast põllumajandusega.
Öö hakul laaditi omakasvatatud kapsad-kurgid-kartulid Žiguli või Moskvitši järelkärule ning suunduti Leningradi turule. See aitas lapsed linna kooli saata ja oma perele korralikud elamised ehitada, ehkki paljud tegid seda oma tervise hinnaga.
Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud, põlluharijaid ja loomakasvatajaid on Eestis järel paar protsenti elanikkonnast. Enamik neist põllumeestest on aga eriline vennaskond, kellel tahtmine põldu harida ja loomi kasvatada on esivanematelt geenidega saadud.
Põllumajanduspoliitikat planeerides ei tohiks mõelda sellele, mismoodi minna järgmisse valimiskampaaniasse. Ideed ja mõtted peaks käima selle järgi, et põllumees teeb oma tänased investeeringud järgnevate põlvkondade tegemistesse. See on ajavahemik, mis sisaldab 8-10 valimisperioodi. Nii Eesti kui ka Brüsseli põllumajanduspoliitika peab olema usaldatav ja tulevikku vaatav.
Põllumajanduse mainet saab parandada aga ainult siis, kui ühiskond sellesse positiivsemalt suhtub. Kunagi võib-olla - andku jumal, et meie silmad seda ei näeks - tuleb ka see aeg, kui toitu toodetakse näiteks mereveest, siis kaotab põllumajandus tõesti oma tähtsuse.
Seni tuleks aga põllumehe tööd väärtustada, sest kõik me tahame ju süüa ja mis võib olla veel parem, kui hea Eesti toit!
Hetkel kuum