Hinge otsingul

Kristjan Port 31. august 2007, 00:00

Kuid vaevalt, et lugupeetud arstil oli otseselt midagi koerte vastu. Ta oli pigem inimeste poolt. Nimelt oli toona tõsine probleem, kuidas olla kindel, kas elutunnusteta kehas on veel hing sees. Vältimaks elava inimese matmist, võeti surnuks peetavaga ette põhjalikke katseid. Nii näiteks õpetas Jean Baptiste Vincent Laborde kolleegidele keele sikutamise tehnikat, mis pidavat iga elava oletatavast sügavast unest üles äratama. Sama õpetlane töötas välja isegi keele sikutamise masina, mida pidi kindluse mõttes kolm tundi pärast arvatava surma algust käitama. Arusaadavalt oli taoline lahendus vaevarikas ning kõigi osapoolte jaoks ebameeldiv. Vältimaks lugeja vaevamist detailidega, olgu mainitud, et meetodeid oli teisigi ning ajas tagasi vaadates veelgi imelikumaid. Seetõttu polnud hinge otsimisel tegemist mitte niivõrd kiriklikust doktriinist ajendatud tegevusega, vaid arendustegevust motiveeris täiesti praktiline vajadus kõigi jaoks vaeva vähendada.

Eelmise sajandi alguses alustaski ameeriklane, doktor Duncan Macdougall omapoolseid hinge tuvastamise katseid. Tema eesmärk oli hing ära kaaluda. Uuringuteks rakendati kaalu peale asetatud surijaid. Hinge kaaluks osutus umbes 20 grammi. Selline oli kuue vaatlusaluse keskmine kaalulangus ühel teatud hetkel. Macdougalli väga detailse analüüsi kirjeldusega on võimalik tutvuda ajakirja American Medicine 1907. aasta aprillinumbris. Lugupeetud tohter ei piirdunud paraku inimestega, vaid jätkas oma vaatluseid koertega.

Kokku käis tõenäoliselt elu ainukest, kuid päris kindlasti viimast korda kaalu peal viisteist inimese parimat sõpra. Asjaolu, mis heidab heale mehele varju, sest tõenäoliselt leidsid loomad viimase otsa tänu tohtri süstitud mürgile. Kuna koerte puhul seisis kaaluosuti liikumatult paigal, jõudis Macdougall järeldusele, et koertel lihtsalt hing puudub. Macdougalli meetod põhjustas erialaringkondades ning ajakirjanduses märkimisväärset tormi, mille järellaineid võib veel tänagi kohata. Siiski on nüüdseks leitud, kui nii saab nimetada, paremaid meetodeid surma fakti tõdemiseks. Kuid vaidlused hinge ümber jäävadki vist meeli erutama. Näiteks otsustas Henry Ford panna tallele oma hea sõbra ja kuulsa leiduri Thomas Edisoni hinge, püüdes tolle viimase hingesõõmu pudelisse. Loodetavasti on pudel kusagil tallel ja ka pudelis midagi alles. Öeldakse ju, et mõnel inimesel hing puudub, mõnel on õige koha peal ja paraku mõnel ka ära vaevatud, et mitte öelda ära kõrvetatud.

Nagu näiteks Esimese maailmasõja ajal Suurbritannia ratsaväes teeninud major Summerfieldi oma, kelle hobust tabas sõjatandril välk ja mees kaotas õnnetuse tagajärjel allpool vööd liikumisvõime. Sõjaväest erru läinuna alustas ekssõjaväelane uut tsivilisti elu, mille käigus tabas ühel õnnetul päeval jõe ääres kalapüüdjat vihma eest varjanud puud järjekordne piksenool ning vaene mees kaotas lisaks jalgadele liikumisvõime ka keha paremast poolest. Siiski jätkus Summerfieldil vaprust ning tahet hinge sees hoida ja pärast paar aastat kestnud treeninguid suutis ta osaliselt taastada liikumisvõime, tänu millele võis pargis iseseisvalt elu nautida. Seda kuni päevani, mil keset jalutuskäiku tabas meest taas kord välk, jättes ta keha lõplikult ning terviklikult liikumisvõimetuks. Paraku peab major Summerfieldi lugu veel jätkama, sest neli aastat pärast tema hinge pääsemist vaevatud kehast leidis pikne ta veel kord üles, hävitades õnnetut ohvrit veel maa all jälitades oma teel veterani kalmu tähistanud hauakivi.

Ajal kui dr Laborde sikutas surnutel keelt, mõtiskles lord Byron samal teemal: "Täiesti kindlalt on igal ühel hing; aga see, miks ta on lubanud end kehasse sulgeda, ületab minu mõistuse piire. Tean vaid seda, et kui minu oma peaks kunagi välja pääsema, siis plaanin väheke kembelda, enne kui lasen ta jälle kellegi sisse."

Paistab, et ühe koera sisse ongi kolinud võõramaine poeet, kuna ta ei mõista eestikeelseid korraldusi. Teisel on vist külas mõni vana kaevur.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing