Kullakoormad ja hõbevara

Külma metalli sära on läbi ajaloo paelunud paljusid, olnud põhjuseks sõdadele ja hinnaks rahule, ümar münt on tänasel plastiajastulgi rikkuse sümbol.

Münte on maailmas nelja tüüpi: ringlusmündid, kogumismündid, ärikingitused ning niisama iluasjad-ordenid. Nimelt ei või iga mees endale oma näopildiga münti vermida, kuna see poleks muud kui vaid ilumedal. Mündi saab välja anda vaid riik ning sellel peab olema nimiväärtus.

Arvatud on, et metallraha on maailmas kadumas, kuid nii see ei ole. Hoopis vastupidi, müntide tähtsus aina kasvab. Näiteks Ameerikas on inimese kohta kasutusel 22 krediitkaarti. Münte on samas aga hoopis 800 ühe inimese kohta, Euroopas keskmiselt 200. Kaardid on tihti seotud eri kohtadega, näiteks Stockmanni krediitkaart, mündid aga on võrdsed maksevahendid igal pool. Ka Soomes on täna palju rohkem münte kasutuses kui kunagi marga ajal. Ühest küljest on selle põhjus riikide huvi, kuna müntide väljastamisega valitsused teenivad, teisalt müntidega töötavate müügiautomaatide levik maailmas.

Soome Rahapaja tegevdirektori Raimo Makkoneni sõnul esineb maailmas ka võltsimisi: "Ühe- ja kaheeuroste müntide jaoks on palju võltsimistehaseid Itaalias ning Hispaanias. Siiski on politsei neil pidevalt kannul ja sulgeb tootmisliine. Siiski avanevad nad peagi kusagil mujal uuesti."

Müntide tootmine ei seisa tehnoloogiliselt paigal. Müntide sees on palju salajasi turvameetmeid, eriti euromüntides. Peagi võetakse turvaelementidena kasutusele nanotehnoloogia. Makkoneni sõnul ei kao mündid maksevahendina maailmast niipea, ehkki tõusma hakkab ilmselt müntide omahind. Tehnoloogia täiustub ka ilu ja täpsuse suunal - näiteks värvide lisamine mündile on üks keerulisemaid töid, kuid näiteks Eesti lipu sünnipäevaks välja antud kümnekroonisel hõbemündil on lipuvärvid kenasti peale kantud.

Eestis müüvad peenrahast kallimaid münte peamiselt Eesti Mündiäri ning kullafirma Tavid. Viimane müüb münte peamiselt kulla hinnaga. Kuna tervet kangi ei jõua paljud osta, on kuld löödud müntidesse. Mündiäri seevastu müüb münte, millel on suuresti emotsionaalne väärtus, mis on väärismetallist vahest kallimgi. Münte ei müüda tänapäeval kukruga, vaid peenetes karpides, lisaks pakutakse albumeid, milles saab väärt kettakesi hoida.

Kallimate müntide hind võib olla kopsakas, näiteks kilone Lunari kuldmünt maksab Tavidis veidi alla kolmesaja tuhande. Piltlikult on võimalik minna ja osta omale ühe mündiga auto. Raskemates müntides hakkab mängima ka metalli hind, kuid väiksemates meenemüntides on peamine nende haruldus ning ilu. Kui mõni Eesti Vabariigi münt trükist tuleb, on Eesti Panga ukse taga järjekord ning kõik müüakse kiiresti läbi. Müntidel on olemas järelturg ning kogujate käes tõuseb mündi hind kiiresti.

Tavidi nõukogu esimees Meelis Atonen on vahel endale münte soetanud: "Olen ostnud selliseid, mis võivad olla numismaatilised. Kui on pakutud, olen soetanud. Nende väärtus kasvab."

Meie piirkonna suurim münditootja on Soome riigile kuuluv Rahapaja, mis asub Helsingi lähedal. See paik on tõenäoliselt kõige turvalisem koht Põhjamaades, meiekandi Fort Knox. Hoone ulatub viiskümmend meetrit maa alla, selles on tohutult pakse seinu ning saladusi. Seal mitte ainult ei toodeta, vaid ka ladustatakse raha. Kõlakas liigub, et ka Eesti oma. Paiga nimi on Paradiisimägi, mis on rahaloojate linnakule igati paslik.

Põhjamaades on münte vermitud juba päris ammu. Ajaloolase Heiki Haljasoru andmetel algas keskaja Eesti aladel müntimine, kui piiskop Albert lubas 1211. aastal Ojamaa kaupmeestel hakata välja andma oma raha Ojamaa mündialuse järgi, kuid teise välimusega, sest vahetegemise võimalus pidi olema. Tallinnas alustati müntimist kolmeteistkümnenda sajandi keskel, kui oldi Taani valduses. 1265. aastal määras kuninganna Margarethe, et margast puhtast hõbedast löödaks kuus marka ja kaks ööri penne. Nii sai ka siin penni väiksemaks muutumine alguse. Tartuski alustati müntimist samal sajandil ning samuti Riia mündialusel. Enam-vähem ühtne mündisüsteem püsis kogu Vana-Liivimaal kuni selle kokkuvarisemiseni kuueteistkümnendal sajandil. Kõikide rahapajade mündid olid käibel üheõiguslikult kogu maal ja see hõlbustas elu-olu ning kaubanduse arengut. Tegelikult võisid münte vermida kõik maahärrad, kuid teostada suutsid seda vaid Riia peapiiskop, Tartu piiskop ja ordumeister. Soome rahapaja Helsingis sai alguse 1809, kui riik läks Rootsi võimu alt tsaar Aleksander II valitsemise alla, kes andis neile õiguse ise oma markasid vermida - peagi täitub sellest olulisest sündmusest kakssada aastat.

Raimo Makkoneni sõnul on maailma kalleimad mündid siiski mitte raskuse järgi paigas: "Kõige hinnatumad, ma arvan, on Nobeli preemia medalid, sest neid ei saa osta, need tuleb välja teenida."

Fotod: Veiko Tõkman