Loov ja tegus Kärt Summatavet

Tänavu pälvis Kärt Summatavet väärika Euroopa Liidu Naisleiutaja ja Innovaatori Võrgustiku EUWIINi (European Union Women Inventors and Innovators Network) auhinna uudse ehtevalmistamismeetodi eest. Sama auhinna sai ka professor Marika Mikelsaar patenteeritud probiootilise bakteri leiutustöö juhtimise eest. Tegelikult pani see auhind ilusa punkti väga pikaajalisele protsessile, mille algus ulatub Kärt Summataveti keskkoolipäevile, mil ta ühel hetkel otsustas ERKIsse metallikunsti õppima astuda.

Koolipõlves tegeles kunstnike peres kasvav tüdruk aktiivselt karatega, käis koolivaheaegadel Vello Lõugase juhitud arheoloogilistel väljakaevamistel ja sidus mõtteis oma tuleviku Tartu Ülikooliga. Eelviimases klassis otsustas ta kunstiinstituudi ettevalmistuskursustele minna ja sealne vaba vaimne õhkkond, tutvumine sisukate ja toredate inimestega saigi valikul määravaks. Kuna teda võlus mitmekülgse kunstniku tee, eeskujuks Adamson-Eric, arvas Kärt, et kõik teised erialad võib omandada iseseisvalt. Metallitöö keerukus ja salapära võlus ning sai saatuslikuks.

1983. aasta suvel esimese kursuse tudengina Kaljo Põllu soome-ugri ekspeditsioonil toimus otsustav pööre. "Manside juures sain ma äkki aru Lennart Meri filmide sisust, ühendasin kohapeal kogetu kodust ja arheoloogiast saadud tõekspidamistega, karates omandatud Ida filosoofia ning austusega looduse, inimese ja elu vastu. Kunst andis mulle võimaluse oma mõtteid, aga ka põlvest põlve edasi antavaid igavikulisi ja mäletamist väärivaid väärtusi süvendatult esile tuua ja edastada," lausub Kärt Summatavet.

Diplomitööks tegi ta seeria graafilisi mütoloogilisi ehtekavandeid ning kaks ehet vasest ja hõbedast. "Juba siis pusisin ma emaili kallal," märgib kunstnik. Tema juhendaja Leili Kuldkepp, kes oli Günther Reindorfi lemmikõpilane, on ise väga hea joonistaja ning õpetas Kärdile kunsti abil käima oma teed, kõnelema sõnade asemel joonistuste ja ehete kaudu. "Õppisin valima ja vastutama. Olen veendunud, et loomingu ja kunsti kaudu ei tohi välja elada oma sisemist rikutust. Kunsti eesmärk on läbi sajandite siiski ülendada, avada ja toetada elu," nendib Summatavet.

Põhimõttelised valikud ja vastutustunne on talle tugeva selgroo kasvatanud ning eesti kunstielus vastuvoolu ujudes ei pea ta iga tõmbetuulehooga kaasa jooksma. Tähtis on kindlalt oma teed käia. Seepärast ei nõustunud ta ka pärast ERKI lõpetamist Kuldkepi pakutud õppejõu kohal töötama, vaid hakkas vabakutseliseks. Kunstnik pühendus pereelule ning kasvatas kahte poega. Kuid Leili Kuldkepp oli visa ning lugupidamisest erakordselt pühendunud õpetaja vastu soostus Summatavet 1991. aastal etnograafiat ja ehtekunsti õpetama. "Folkloor ei ole mitte ainult lood ja laulud, vaid ka esemed, nende vorm, ideed, kasutamise viisid, uskumused ja kogemused, arhitektuur, looduskeskkond, inimese osa esemetes. Näiteks kindakirjad või voolitud õllekapad, leemekulbi disain või koonlalaua muster, karuäkke idee või meie traditsiooniline ader ja rehielamu - millist tõhusamat või geniaalsemat leiutist võiksime oma kliimavööndis veel ette kujutada! Mind on alati paelunud nende leiutiste ideetasand, funktsionaalsus ja usundiline pool ning see, kuidas inimesed on mõtestanud oma keskkonda ja maailma. Folkloor avas mulle ühe ukse teise järel kultuuri tuumani, millele juurdepääs nõukogude ideoloogiast põhjustatud mälukatkestuse ja unustamise sunni tõttu on tänaseni raske," selgitab Summatavet.

"See loominguliselt inspireeriv maailm, kuhu ma astusin, toetub järjepidevuse juurtele ja salapärastele inimeseks olemise põhjustele, mis kasvatavad vabadust ihkavale inimesele tiivad ja lasevad olla sisemiselt vaba ning särada, mitte ängist väänduda ja kössi vajuda." Kärdil on kahju, et inimesed on ilma jäetud suurtest lugudest, mis enne kino, televiisorit ja arvutit meie meeli ülendasid. Õppejõuna näeb ta, milline janu on kuulajate hinges, kui ta neile unustatud lugudest kõneleb. Üleilmastumise ja edukultuse massipsühhoosina meilgi vallandunud odava tootmise ja võimalikult suure kasumi tagaajamise kõrval jääb inimlik väärikus ning elu mõte tagaplaanile.

Kunstniku loengud äratasid tähelepanu ka Soomes ning ta kutsuti Helsingisse doktorantuuri. Esialgu noor õppejõud küll keeldus, kuid 1998. aasta sügisel sai temast Helsingi kunsti- ja disainiülikooli doktorant. "Mind ei rahuldanud see, et igal aastal õpetan ühte ja sama aina uutele tudengitele. Seisva veega tiik ei sobi mulle, sest kogu aeg tekib uusi ideid ja ma pean värsketel vetel liikuma," tunnistab Summatavet.

Poegade kõrvalt jäi õppejõul aina vähem aega ka loominguks ning "homme hakkan tööle" ei rahuldanud enam. Kärt Summatavet tegi väga julge pöörde, mis tagantjärele tundub meeletusena - sõita pidevalt Helsingi ja Tallinna vahet, ette valmistada igapäevaseid loenguid kunsti-

üliõpilastele, käia Setomaal ja Kihnu saarel välitöödel, õppida ja sooritada eksameid, kirjutada uurimistööd ning pühenduda kunstiloomingule. Veelgi enam, doktoritöö raames soovis ta läbipaistvate emailidega töötamisel saavutada Fabergé' töökoja kvaliteeti ja meistritaset.

Uus idee ja laiemat rahvusvahelist tähelepanu pälvinud uuenduslik ehtevalmistusmeetod sündis ootamatult. Soome ülikooli arvutivõimalused ja kogenud inseneri kaasamine aitasid ületada traditsioonilisi tehnoloogilisi piiranguid ning muuta spontaansed kunstnikujoonistused tööstuslikult toodetud ehteseeriaks. Kunstniku doktoritöö valiti ülikooli viie uuenduslikuma projekti hulka ning Soome juhtivaim ehtetööstusfirma Kultakeskus OY toetas projekti valmimist oma töövahenditega. Soome patendi- ja registriamet ning Eesti patendiamet julgustasid kunstnikku kaitsma oma leiutist. See oli uus kogemus, mida eesti kunstnikud polnud varem kasutanud. Seni vaid unikaalloominguga silma paistnud kunstnikust sai ühtaegu kunstidoktor, leiutaja ja patendiomanik.

Tagantjärele hindab Kärt Summatavet oma ülirasket ettevõtmist väga kõrgelt, sest kaitses doktoritöö kõrgeima akadeemilise hindega "laudatur". Mitmekümne doktori hulgast valiti ta ülikooli priimusdoktoriks ning temalt telliti innovatiivse meetodiga valmistatud akadeemilise promoveerimisrituaali ehe. Kunstnik disainis ka promoveerimistseremoonia loorberipärja, mis valmistati arvuti juhitud tööriista abil soome kasevineerist. "Loomingulist doktoritööd alustati Soomes ja Inglismaal juba 1992. aastal, Eestis olin ma kaua vaid tülikas pretsedent, kelle nahas arvatavasti ei tahaks keegi olla," nendib edukas leiutaja ja disainer.

Tänaseks on kunstidoktorist saanud ettevõtja, kelle firma EHEsummatavet valmistab unikaalloomingut. Peamiseks tegevuseks peab Kärt siiski innovatiivseid tootearenduskatsetusi koostöös rahvusvaheliselt tunnustatud tippkeskustega. Kuna FIE staatuses kunstnikku ei kohtle suured ettevõtted ja teaduskeskused võrdväärse partnerina, õppis ta Kopli ettevõtlusinkubaatoris äriplaani koostama, majandusaruandeid tegema ja süsteemselt arendustegevust planeerima. "Tõusen hommikuti kell 6.25 ja töötan küllaltki range päevakavaga. Seni olen sidunud tööpäeva alguse poegade kooliminekuga, kuid nüüdsest muutub elu ja võin vastu võtta uusi väljakutseid, sest ka noorem poeg Koit läheb juba gümnaasiumisse."

Jääb üle vaid imestada, kuidas ta selle töötempo kõrvalt jõuab perele süüa teha, moose keeta, seenel käia, kodu koristada, aias toimetada ja koera eest hoolitseda. "Loomulikult on mul mõnikord ka häid abilisi," muigab kunstnik.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk