Maksud pole heategevus, et annetad, kui tahad ja palju tahad

Sellel aastal on Eestis avalikkuse tähelepanu pälvinud mitmed majandusliku tõlgendamise printsiibi rakendamise juhtumid, olulisemad nendest puudutasid erisoodustuste jagamist kolmandate isikute kaudu ning väärtpaberitulu omistamist juriidilise isiku asemel füüsilisele isikule.

Need vaidlused on olulised, sest maksuhaldur peab tagama kõikide sarnaste isikute võrdse maksustamise ja hoiduma erinevate maksumaksjate põhjendamatult samasugusest koormamisest. Sellest kohustusest peetakse kinni muuhulgas ka majandusliku tõlgendamise printsiibi kaasabil.

Maksuõiguses omab tähtsust tegelik olukord, tehingu tegelik eesmärk, aga mitte see, kuidas keegi enda tehinguid või oma omandit ise nimetata suvatseb. Me ei taha, et kohustusliku loomuga avalik-õiguslik maks muutuks vabatahtlikuks annetuseks, mille suurus sõltub isikute lahkusest, kuid mitte tulude suurusest. Selline olukord ei võimaldaks maksukoormuse tegelikku võrdset jaotamist ja oleks seetõttu ebaõiglane ning vastuolus maksude olemuse ja mõttega. Maksustamist ei mõjuta formaalsused, vaid tegelikult, ajas ja ruumis aset leidnud, isiku majanduslikku olukorda mõjutavad majanduslikud toimingud.

Kujundlikult võiks seda kirjeldada nii: kui näiteks koeraomanik soovib hoiduda kõrvale koeramaksu tasumisest ja paneb oma dogile nimeks Miisu, ei saa ta siiski oma lemmikloomaga seotud maksust priiks. Kui kõnealuse koeraomaniku kavalus võimaldaks pääsemist maksukohustusest, tähendaks see kõikide teiste koerapidajate ebavõrdset kohtlemist ja ühe isiku põhjendamatut soodustamist. Seejuures on ju arusaadav, et sellel juhtumil ei tohiks maksustamist mõjutada ka see, kui seadusandja ei olnud rangelt reguleerinud koera nimede valikut.

Maksustamisel on loomulikult vaja arvestada kõiki toimunuga seonduvaid asjaolusid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid fakte. Täpse ja õigusrahu tagava tulemuse saavutamise eeldus on aga konstruktiivne koostöö maksuhalduri ja maksumaksja vahel, sest maksukohustusega seonduvatest sündmustest omab kõige paremat ülevaadet reeglina just maksukohuslane ise.

Maksukohustus tekib seaduse alusel. Maksumaksjal ei ole võimalust valida, kas vara võõrandamiselt maksta tulumaksu või mitte. Kui isik omab pikka aega vara, mille müügiga kaasneb tulumaksukohustus (nt väärtpaberid, kinnisvara) ja ta soovib seda vara võõrandada maksukohustusest kõrvale hoidudes, kasutades selleks enda kontrolli all olevat äriühingut, siis formaalselt sooritatakse tehing küll äriühingu nimel, aga majandusliku hüve saajaks võib ikkagi osutuda vara esialgne omanik.

Samamoodi ei ole seadusandja jätnud võimalust valida, kas äriühingu juhatuse liikmele makstakse aktiivse tegevuse eest töötasu või hoopis dividende. Näiteks formaalselt dividendideks nimetatud väljamaksete ümberhindamisel juhatuse liikme tasuks ei ole oluline, kas seaduse järgi peab juhatuse liikmele tema töö eest tasu maksma või mitte. Maksustamisel on huvitav hoopis küsimus, kas isik sai tegelikult oma töö eest tulu.

Dividendide ümbernimetamisel juhatuse liikme tasuks on oluline üksnes osaniku aktiivne tegevus juhatuse liikmena ja selle töö eest palga maksmine dividendide nime all. Dividendid on hoopis passiivne tulu, mida saadakse osaluse omamise eest kasumlikus äriühingus.

Kui maksuhalduril on maksumaksjaga tehingute tegeliku majandusliku sisu osas erinevad arusaamad, siis vaieldaksegi need selgeks kohtus. Endastmõistetavalt ei vaidle maksuhaldur kohtus asjade üle sportlikust huvist, see tähendab ilma argumentideta, mille õigsuses ei olda veendunud.

Samuti on oluline rõhutada, et juhtumi keerukus ei saa ega tohi kunagi olla juhtumile mittereageerimise põhjuseks - selline lähenemine looks olukorra, kus maksukohustus sõltuks vaid isiku nutikusest tegelike tehingute varjamisel. See aga looks omakorda ebavõrdse ja ebaõiglase maksukeskkonna isikutele, kes tegelevad skeemiloome asemel korrektse majandustegevusega.

Erimeelsused lahendab kohus. Siin mainitud kaasuste puhul on tegemist vormi ja sisu mittevastavusega. Teiste sõnadega - tehinguid proovitakse kuvada erinevalt sellest, millega tegelikult on tegemist.

Kuna Eesti õigus on noor ja maksuvaidlused tekivadki sageli just uute maksuskeemide rakendamisel, on loomulik, et maksuhaldur vaidleb vaidlusi, kus lõplik selgus saabubki alles kohtute kaasabil.

Näiteks jääb lõpuks kohtute otsustada, kas saab olla majanduslik sisu aktsiate paigutamisel off-shore firmasse, kes need viivitamatult edasi müüb.

Selgusele ühiskonnas aitab kaasa majanduslikku lähenemist võimaldava sätte osas kohtupraktika tekkimine Riigikohtu tasandil. Tõendite hindamisest olenevaks kaasuseks on ka viimati ajakirjanduses käsitlemist leidnud aktsiate võõrandamisega seonduvad ringkonnakohtu lahendid.

Majandusliku sisu järgi maksustamise võimalikkuse on Riigikohus pildile toonud juba aastal 1999, mil välistas selgesõnaliselt maksumaksjate omavaheliste kokkulepete mõju maksukohustusele ning luges maksuseaduste rakendamisel oluliseks maksunormide mõtte. Viimati on Riigikohus seda käsitlenud jaanuaris 2007.

Maksuhaldur jätkab maksustamisel tehingute tegelikust majanduslikust sisust lähtumist. Vastupidine käitumine tähendaks suurema maksukoormuse ja ebavõrdsusega kõigi nende maksumaksjate karistamist, kel näiteks puudub soov endale töötasu asemel dividende maksta ja nii premeerida end "säästetud" sotsiaalmaksu võrra. Või vältida tulumaksu kohustuse tekkimist, kasutades vara võõrandamisel formaalseid, tegeliku majandusliku sisuta keerdkäike.

Autor: Riho Roopõld