Mänd - mitmekesisuse selgroog

Mändi võib kohata seal, kus paljud puud elada ei suuda, mistõttu on ta ka ainuke puu, mis kasvab nõmme- ja palumetsades ning rabades. Sellistes äärmuslikes tingimustes suudab mänd hakkama saada selletõttu, et tema juured ulatuvad sügavale maasse ning ka laiuti tüvest üsna kaugele. Paik, kus mänd kasvada ei taha, on hämar kuuse- või lehemets, sest valgusepuudust ta eriti ei talu.

Organismide ühenduses, millest mets moodustub, etendab mänd keskset osa. Kuna kuivades männikutes suudavad kasvada vähesed taimed, on mänd paljudele liikidele toiduallikaks. Osa organisme aga, nagu epifüütsed samblad ja samblikud, kasvavad ainult männikoorel või -okstel, seda eriti rabades, kus niiskust palju. Samas ei hangi nad oma elutegevuseks vajalikke toitaineid tugipuust, vaid kasutavad õhust ja niiskusest tulevaid keemilisi ühendeid. Meie mõistes võiksid need organismid elada ainult õhust ja armastusest. Tegelikult aitavad sellise eluga kohastunud samblad ja samblikud suurendada metsa viljakust, imades ja talletades õhus leiduvat lämmastikku. Lämmastik säilitatakse sambliku kehas ehk talluses ning kui samblik või oks, millel see kasvab, maha kukub, satub seal leiduv lämmastik pinnasesse, ning läheb omakorda taimede kaudu ringlusesse.

Toe pakkumisele lisaks on mänd nii mõnigi olendi söögiks. Männiokstelt võib leida rohelisi putukavastseid, kes seal usinasti okkaid ja noori võrseid söövad. Koore alt tüvelt leiab uudishimulik uurija keerulisi käike, mis viitavad kooreüraski vastsete elutööle. Kõrgel võras tegutsevad käbilinnud, kes männikäbisid seemnetest tühjendavad. Mõne kuivanud männi all võib aga mööduja näha üsna suuri käbihunnikuid. Need on musträhni sepikojad, kus seemneid käbidest eraldatakse. Meie metsade uhkeim lind metsis toitub männiokastest ja ka tedred ei ütle nendest ära. Isegi õietolm, mis suve alguses veekogude pinda ilustab, kasutatakse ära - paljudele kaladele on see suisa magustoiduks.

Nagu teistel puudel on ka männil erilised suhted seentega. Kuna seened ei ole ise võimelised päikesevalgusest energiat tootma, saavad need süsivesikuid ja teisi eluks vajalikke toitaineid männi juurtelt. Vastutasuks annavad seened puule toitaineid ja mineraale, mida see ise pinnasest kätte ei saa. Seega valitseb nende vahel tüüpiline sümbioos. On ka selliseid seeneliike, mis kasvavad ainult mändide ümbruses, mõned kukeseene liigid (Cantherellus lutescens) ning männiriisikad näiteks. Männimetsadega on seotud ka paljud taimeliigid: mustikas ja pohl armastavad kasvada mändide all.

Eelnev oli otsene kasu, mis mänd metsaelanikele toob, kuid paljud saavad männist kaudselt kasu. Nagu eelnevalt sai mainitud, meelitavad männid ligi paljusid putukaid, kes elavad seal koorepragudes, okstel või siis kooretükikeste all. Männikoores elutsevad putukad on üks peamisi põhjusi, miks tutt-tihane ja porr peamiselt mändidelt toitu otsivad. Ka metsvint ning siisike on seal sagedased külalised, kes putukatele lisaks ka männiseemnetest toituvad.

Mõnedele lindudele ja loomadele pakub mänd aga ulualust. Nii teevad meil rabasaartel elutsevad kaljukotkad oma pesad kõrgete mändide latvadesse. Samuti kasutavad männilatva haruldased must-toonekured. Ka mõned rähnid - musträhn, suur-kirjurähn, roherähn - kasutavad mändi pesapuuna.

Loomadest on männimetsaga seotud punaoravad ja mõned hiireliigid, toitudes seal käbidest ning puude all kasvavatest mustikatest. Suuremad imetajad, kes männikutes elutseda armastavad, on mägrad, rebased, metsnugised, metssead, põdrad, pruunkarud ja paljud teised, kes sealt toitu ja peavarju leiavad.

Männiga seoses peatuksin pikemalt rähnidel, sest nemad etendavad metsaelus samuti tähtsat osa. Rähnid loovad oma elutegevusega tingimusi paljude teiste linnu- ja ka loomaliikide eluks. Kõik seitse Eestis elutsevat rähniliiki on õõnespesitsejad, kes mõnikord kasutavad looduslikult tekkinud puuõõnsusi (murdunud oksast jäänud õõnsus, pragu), kuid peamiselt pesitsevad nad enda raiutud pesaaukudes. Rähnide olulisus seisnebki nende pesaehituse omapäral.

Sellega, et rähnid teevad pesaõõnsusi nii okas- kui ka lehtpuudesse, kasutades neid surnult või elusalt, loovad nad pesitsemistingimusi paljudele metsaelanikele, kes suluspesitsemisest lugu peavad. Näiteks seavad end rähnide vanades pesaõõnsustes sisse värbkakud, karvasjalg-kakud, sõtkad, väiksemaid rähnipesi asustavad aga metsvindid, tihased, kärbsenäpid ja ka kuldnokad. Ega kõik kuldnokad mahu aedadesse pesakastidesse elama! Peale lindude kasutavad rähnide ehitatud "hotelle" ka mesilased, herilased, vapsikud ja väiksemad imetajad: nahkhiired, oravad, metsnugised jt.

Peale selle, et rähnid loovad pesitsemistingimusi paljudele metsaelanikele, on nad ka oma toitumisharjumustega olulised elupaiga tervisliku seisundi parandajad. Suur-kirjurähn aitab kaasa ka okaspuude paljunemisele, toitudes talveperioodil kuuse- ja männikäbidest. Üldiselt on meie rähnid putuktoidulised, kuid mõnikord võib suur-kirjurähn ka linnupesadest mune ja poegi süüa. Sipelgad on paljude metsasanitaride lemmiktoit. Näiteks armastab musträhn maiustada puidus elavate hobusipelgatega, ka hallpea-rähn korraldab vahelduseks toidureide sipelgapesadesse. Roherähn on suveperioodil aga ainult sipelgate söömisele spetsialiseerunud.

Jättes kõrvale männipuidu head omadused, on mänd inimestele ka kaudselt kasulik puuliik. Näiteks on männimetsas alati puhas õhk, sest männiokkad toodavad eeterlikke õlisid, millel on baktereid hävitav toime. Ka merevaik, millest tehakse ehteid ning mis oli omal ajal väga populaarne materjal, on tegelikult pärit just männivaigust.

Nagu näha, on mänd meie looduse tõeline selgroog, millele toetuvad paljud elusolendid, alates samblikest ning lõpetades toiduahela tippude - pruunkaru ja hundiga. Selliseid liike, kes soodustavad teiste liikide elutingimusi oma tegevusega, nimetatakse tugiliikideks. Mänd põhjamaa metsade tugiliikide alustala, sest ilma temata ei saaks paljud teised elada, rähnid näiteks. Seega võib mändi pidada meie looduse mitmekesisuse alustalaks.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva