Must nool Gemballa GT 400

Ardo Kalda 31. august 2007, 00:00

Porsched lihtsalt ei ole mu lemmikute hulgas. Asi vist on selles, et ajapikku on 911 välimust moodsamaks keeratud ja see pole minu arust just eriti õnnestunud lüke. Porschel puudub ka oma õukonnatuunija, nagu on Mercedesel AMG või BMW-l M-divisjon. Küll on tal käputäis Saksa firmasid, kes tegelevad niigi kiirete autode paremaks muutmisega. Üks parimaid poegasid neist on Uwe Gemballa.

Olles ise Porschedest nii ja naa seisukohal, seisin ma koos Gemballa GT 400-ga kaubanduskeskuse parkla tagaosas, kus saime olla kahekesi, ja ma pean tunnistama: midagi mu sees keerati ringi. See, kuidas Gemballa veljed seal all istuvad, kui madal see auto on, kui laiaks ta veetud on ja kõik spoilerid… pärast viit minutit keerlemist ümber selle auto pidin ma tunnistama, et see näeb piisavalt hea välja, et teda tahaks limpsida. Ei saa midagi öelda, et, oh, see häirib silma või see ja see mulle üldse ei istu. Neetud, kas mult on kadunud oskus võrrelda mõnd selle auto osa mõne looma kehaosaga? Ei, ma loodan, et ei ole, kuid minuga kippusid nõustuma kõik möödakäijad, kellel samm sassi läks, sest nad ei vaadanud enam jalge ette, vaid nautisid kaunist vaatepilti, mida pakkus Gemballa GT 400.

Auto sisu on nagu Porsche 911-l ikka, kuid siit ei leia ühtegi Porsche märki. Kõik on asendatud Gemballa embleemidega. Otse juhi silme ees ei seisa mitte spidomeeter, vaid tahhomeeter, mis on "kelladest" raudselt suurim. Spidomeeter aga näitab kiirust viiekümne kaupa ehk esimene number kellal on 50, järgmine 100 ja nii kuni 330ni. Tõesti ma ei proovinud, kas see auto suudab ka osuti nii kaugele ajada, sest meil lihtsalt puuduvad selleks sobivad teeolud.

Samuti olnuks vaja põgeneda sinise vilkuri eest. See oleks kindlasti õnnestunud, kuid üürikeseks ajaks, sest selliseid autosid on Eestis praegu vaid üks. Sellise spidomeetri peale on muidugi põhjust haliseda, sest märgid näitavad ka muid numbreid peale viiekümne ja saja ning sinna vahele osuti sättimine on paras peavalu. Pole hullu, sest tahhomeetri all jookseb ka elektrooniline spidomeetrinäidik.

Istmed embavad juhti nagu ema oma last ja ei lase lahti ka kõige järsemates kurvides. Esiteks pole muidugi kuhugi lahti lasta. Kui mõnes ameerika maasturis on oht libiseda istmelt ühte topsihoidjasse kümnest, siis Gemballal on uks vasakul vastas ja paremal toetab keskkonsool. Mitte eriti suurde armatuuri on suudetud mahutada nii peaaegu normaalse suurusega kindalaegas kui ka topsihoidjad. Autos on ka tagaiste, kuid, jah, sinna ronimiseks peab ikka väga väike inimene olema. Kui sa sinna mugavalt mahud, näevad eeskirjad sulle arvatavasti veel lastetooli ette.

Pakiruum asub porschelikult ikka ninaosas, sest mootor elab taga. Sinna mahuvad mitte just üüratult suured asjad, sest ava pole just kuigi lai, kuid ta on päris sügav. Poest tulles on ikkagi koht, kuhu toidukotid laduda.

Gemballa GT 400 on ehitatud Porsche 911 Carrera 4S põhjale. See tähendab, et ta on nelikveoline ja auto päras uriseb 3,8-liitrine kuuesilindriline boksermootor, millest on pigistatud nelisada tulist hobust. Originaalsena on seal vähem jõudu, kuid Gemballa pehme käsi on sellest niigi võimsast mootorist "kergelt" üle käinud. Kui alguses andes tundub, et eh, polegi nii väga kiire, siis kuskil 5000 pöörde peal surun uuesti gaasi põhja ja tunne on, nagu tõmbaks keegi lumelabidaga piki selga.

Astub… see auto astub minna küll ja veel. Sellega kaasneb muidugi väga kuri lõrin, mida suudaks vaid kolm rotveilerit läbi ruupori. Auto on suhteliselt lärmakas, kui vaja, ja rahuliku häälega, kui stabiilselt sõita. Rahulikult ja ühtlaselt sõites sai isegi raadiot kuulata. Kui aga parema pedaali põrandasse surusin, kukkusid inimestel bussipeatuses kotid käest maha ja suud vajusid lahti.

Proovisõiduk oli automaatkäigukastiga. Mitte päris see, mida kogu auto ülejäänud karakter nõuab. Vaja on ikka ise ja kiiresti käike vahetada ning selleks on manuaali vaja. Mootoris on ka piisavalt võimu, et ei peaks pidevalt käike sinna-tänna lappama.

Nelikvedu teeb kurvis oma töö ja sama käib ka kohalt võtmise kohta. Tõsi, see pole ainult veoskeemi süü, vaid tegu on ka Gemballa kerge puudutusega vedrustuses. Nimelt on kogu vedrustus selle firma kätetöö, mis muudab auto küll kurvides väga heaks, kuid lisab ühe "aga". Nimelt pole paljud meie teed veel sellise vedrustuse jaoks valmis, kuid mõned siiski on. Nagu omanik ütles, valid mõne aja möödudes lihtsalt marsruudi, mida mööda ühte või teise kohta sõidad.

Pildid: Sergei Zjuganov

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing