Pagoodi püha hiilgus

Varem Birma nime kandnud Myanmari suurimas linnas Yangonis asuva Shwedagoni tipp ulatub saja meetri kõrgusele ehk kaugemale inimsilma teravast nägemisulatusest, ometi piiravad seda tuhanded briljandid ja rubiinid, torni katab ka 60 tonni kuldplaate. Võib-olla on see kujutelm taevalikkusest, mis on kättesaamatu.

Päeva hakul aurustab tõusva päikese soojus hommikukaste tuhmuse kuldsetelt plaatidelt, niiskus kuivab, puhastunud metall kiiskab, punakas läige kaob ja koloss troonib kuldses hiilguses.

Kõmiseb püha kell Mahaganga ("magus taevane hääl"), mille 40tonnine pronksist kere paneb ümbruse pikaks ajaks kumisema, keha tunneb jumalikku vibreerimist.

Maamunal on vaid üks sama vägev heliseja - Birma vana pealinna Mandalay lähedal asuv 90 tonni kaaluv Mingun, mis on maailma suurim tänapäevani töökorras ühes tükis valatud pronksist kell. Metallist hiiglane ripub massiivsete talade küljes ja kui sa puust tümikaga hoobi virutad, siis heliseb… ja heliseb... Pigem on see kumisev undamine!

Minguni kella valmistati kaks aastat, esmakordselt pandi see helisema 1810. aastal. Tema imevääriline kõlaheli saavutati kulla, hõbeda, pronksi, raua ja tsingi segamisel. Inimesed, kes kella helistavad, loodavad oma õilsad soovid suure helina abil taevastele teatavaks teha.

Tuhat aastat tagasi oli Birma pealinnaks aga Bagan, kus samuti ehitati ohjeldamatult templeid ja pagoode. Khmeeridele oldi väärikad rivaalid, mida tõendavad sõjakäikudelt kaasa toodud pronksist kuningate kujud.

Alates 1044. aastast, mil krooniti esimene suurkuningas, Anawrahta, suutsid Bagani budistlikud valitsejad paarisaja aastaga püsti panna 25 000 templit ja pagoodi. Siiani ei teata, miks kerkis see pühade rajatiste mets nii piiratud territooriumile. Täna on Irrawaddy jõe ja mägede vahelisel tasandikul säilinud pea kaks ja pool tuhat templit-pagoodi ning seda vaid 42 ruutkilomeetril.

Neist pompoosseim ehitati tuhatkond aastat tagasi ja pühendati Buddha kaaslasele ning lemmikõpilasele Anandale. Auväärseima templi torn kullati ehitise 900. aastapäevaks ja kiiskab nüüd päikeses. Majesteetlikult tõusevad gooti teravnurksed võlvid, aknaorvadest kumab kaarte alla lummavat salavalgust.

Pühamu sisemuses toretsevad neli seisvat Buddha kuju. Igasse ilmasuunda juhatab teed malbe pilguga hiid. Igaüks neljast on imekaunis skulptuur, iga kuju neljast on vaevaga välja nikerdatud tohutust tiigipuu tüvest ja kullatud. Gigantsed skulptuurid on paigutatud eraldi orvadesse ja valgusemäng läbi pikkade koridoride loob mulje, nagu hõljuksid need üheteistkümne meetri kõrgused hiiud õhus.

Läänevärava skulptuuri jalge ees kükitavad kaks elusuuruses pühakukuju, templit külastav usklik birmalane teeb kujudele kindlasti väärilise annetuse.

Turistid külastavad lugematutest pühakodadest vaid kümmekonda suuremat ja külale lähemal asuvat, ülejäänute vastu tunnevad huvi vähesed. Rendid päevaks hobukaariku ja loksud katusega kalessis kaugemale, aegadest unustatud templite vahele. Ronid ähkides ränkadel treppidel ja jäädvustad taevastes tornides lummavaid vaateid.

Kahe päeva pärast, olles killukese oma hingest sellele paigale kinkinud, ostad pileti jõelaevale ja veedad mõnusa laisklemise päeva tekil konutades, saatjaks kogu jõepealne ja veeäärne elu.

Randume 19. sajandi teisel poolel riigi pealinnaks olnud Mandalays. Ka siin valitsesid budistlikud kuningad. Kõik imestamapanev on tihedalt budismiga seotud. Tuhanded kloostrid ja pühapaigad - kõik on suur ülemlaul budismile. Palju on lapsikult naivistlikke kujusid ja kujukesi. Iga mäenukk on koduks mõnele pagoodile või skulptuurigrupile.

Mandalay kesklinnas on tempel, kus asub Mahamuni Buddha, mida peetakse kogu maal kõige auväärsemaks. See kõrgel alusel trooniv, eri metallide segust valatud kuju on kaetud paarikümne sentimeetri paksuse kullakihiga. Iga külastaja pressib oma üliõhukesed kullalehed kuju külge ja nii on aegade jooksul moodustunud vormitu kullamass, mille kaalu saab mõõta tonnides. Kuju peaehted on kaunistatud sadade kalliskividega ja igal hommikul viiakse läbi pesemis- ja riietamistseremoonia.

Teises, Kyaukdawgyi templis istub oma kivistunud mõtluses 800tonnine õrnrohelisest marmorist Buddha. Arvatavasti suurim marmorist koloss, mis ühest kaljurahnust välja tahutud. Kuningas Mindoni käsul kaevati mägedest kanal linna ja kümme tuhat meest rassis nädalaid, vaevates end gigandi lohistamisega tema praegusesse asukohta.

Lähedal on Kuthodawi pagood, mille viiehektarisel krundil on maailma suurim avatud raamat - 729 marmortahvlil on kivisse uuristatud kogu "Tipitaka" ehk budistliku õpetuse tekstid. Nende valmistamine võttis viiel tuhandel raiduril aega kaheksa aastat. Raamat valmis 1868. aastal. Birmalaste hoog pole sugugi raugenud, pigem on ambitsioonid suurenenud. Pealinnast põhja, Monywa linna lähedale, kõrgele mägedesse on rajatud terve park tuhandete bodhipuudega, tuhanded kivimehed nõlvadel on kivimõtteis, otsmikud kortsus.

Ülal astangul pikutab sajameetrine hiiglane, pea toetumas viiekorruselise maja katusele. Seestpoolt on see kujundatud nagu ehtne klooster. Kõrgeimal rabab pompoossusega tõeline saurus, kuldses mantlis Buddha. Tohutul alusel upitab pead pilvedesse 150 meetri kõrgune betoonist monstrum - vast kõrgeim pühakuju maamunal. Valgeid pidavat selle ime juurde üsna harva trehvama.

Sama kehtib ka terve Myanmari kohta. Pole just palju lääne turiste, kes on riskinud ronida mägedes, kus puuduvad hotellid, mugavad sõiduvahendid ja tsiviliseeritud söögikohad. Vajadusel leiad lihtsa majutuse, söögiga pole Aasias probleeme. Kui dollar taskus, võid lubada mõnusa eine. Värsked vürtsid ja odav hind teevad road eriti nauditavaks.

Pikka aega turistide vastu tõrges olnud Myanmaris on ka mitmeid osaliselt või täielikult võõrastele suletud piirkondi. Turismi propageerivates teatmeteostes on jäänud ära märkimata hulk unikaalseid ja kummalisi rajatisi, mis sealsele rahvale rõõmu valmistavad.

Fotod: Madis Eelmaa

Autor: Madis Eelmaa