Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pirita klooster alates algusest

Heiki Haljasorg 31. august 2007, 00:00

Filmi "Viimne reliikvia" lõpus on järgmine dialoog. Noviits ütleb: "Püha isa, nad purustasid püha reliikvia." Selle peale kostab vend Johannes: "Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi." Noviits jätkab: "Klooster põleb. Kas see on lõpp?" Vend Johannes: "See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid Jumal." Seepeale kaob vend Johannes salakäiku.

Et jõuda Pirita nime algupära juurde, peame alustama Rootsist ja rääkima Birgitta Birgersdotterist. Ta sündis tõenäoliselt 1303. aastal Finstas, Kesk-Rootsis. Siiski täpset sünniaega ja -kohta allikmaterjalide põhjal öelda ei saa. Tema ema oli Ingeborg Bengtsdotter ja isa Upplandi kohtunik Birger Persson. Kolmel esimesel eluaastal Birgitta ei rääkinud, aga siis pääsesid ta keelepaelad valla ning ta rääkis mitte pudikeeles, vaid täiesti selgelt ja arusaadavalt. Juba varakult hakkas Birgitta nägema asju, mis tavainimeste eest varjatud on - ristil kannatavat Jeesust ning Neitsi Maarjat, kes asetab talle pähe krooni. Kui Birgitta oli 10aastane, saadeti ta Sommeni järve äärde, Aspnäsi lossi, kus ta 13aastaselt abiellus Ulf Gudmurssoniga. Sellest abielust sündis kaheksa last. Birgitta käis palverännakutel Kesk-Norras Nidaroses (Trondheimis), Loode-Hispaanias Santiago de Compostelas, Roomas ja Pühal Maal Iisraelis. Pärast abikaasa surma 1344. aastal asus Birgitta elama Alvastra tsistertslaste kloostrisse ning teatas, et Jumal on teda valinud Kristuse pruudiks.

1345. aastal tuli Birgittale mõte rajada uus ordu ja klooster. Juubeliaastal (1350) külastas Birgitta Roomat. Birgitta ei kartnud tolle aja vägevate riigimeestega suhelda. Kui tarvis, kritiseeris ta halastamatult nende tegevust. Näiteks Rootsi kuninganna Blanche sai riielda liigse peegli ees istumise eest, Rootsi kuningat Magnust nimetas ta kroonitud eesliks ja argpüksiks. Tema soov oli, et paavstid pöörduksid Avignonist tagasi Rooma. Nii ähvardas Birgitta paavst Urbanus Viiendat, et kui Rooma paavstivõimu keskuseks ei jää, saab ta peagi sellise hoobi või kõrvakiilu, et hambad ragisevad või kukuvad sootuks välja. Pärast Pühalt Maalt Iisraelist naasmist Rooma suri Birgitta 1373. aastal, olles 70 aastat vana. 1391. aastal kuulutas paavst Bonifatius IX Roomas Püha Peetruse kirikus Birgitta pühakuks. 1394. aastal sai Püha Birgittast Rootsi ja 1999. aastal Euroopa kaitsepühak.

Paavst Urbanus V andis 1370. aastal Birgittale loa asutada Pühima Lunastaja Ordu (Ordo Sanctissimi Salvatoris). Birgitiinide ordu kloostris pidi olema 60 õde ja 25 venda. Mungad ja nunnad olid rangelt eraldatud. Nad nägid üksteist vaid missa ja palvuste ajal. Abtissi ehk kloostri juhi valis kohaliku piiskopi nõusolekul konvent. Kloostrielanikelt nõuti vaikimist, paastumist ja palvetamist. Oreli mängimine oli keelatud. Klooster pidi olema ehitatud looduslikust materjalist. Seega tehiskividena tuntud telliseid kasutada ei saanud. Kloostrikirikus ei tohtinud olla värvilisi aknaklaase ega kaunistusena kasutada kunstipäraseid skulptuure. Peaaltar pidi paiknema idas ja peaportaal ehk peauks läänes.

Umbes 1400. aastal asutati jõukate kaupmeeste algatusel Vadstena eeskujul birgitiinide ordu kolmanda kloostrina keskaja Eesti ja kogu Vana-Liivimaa suurim klooster. Ajaloolane Juhan Kreem on tähelepanu juhtinud sellele, et kroonik Balthasar Russow ei nimeta asutajaid-kaupmehi tallinlasteks ning et ühegi kohta ei ole leitud arhiividokumente ei meilt ega ka hansakaupmeeste nimestikest. Kloostrit Liivimaa ordu kingitud krundile hakati ehitama 1407. aastal. Hilisgootika stiilis kolmelööviline kloostrikirik valmis aastal 1436 ehitusmeister Hinrich Schwalbergi juhtimisel, pühitsemisrituaali pidas Tallinna piiskop Heinrich II. Kloostrikiriku põhjaküljel asus nunnade, lõunaküljel munkade klooster. Mõlemad olid nelinurkse õuega, mille ümber oli ristikäik ehk kõiki ruume ühendav koridor. Tähtsamad kloostrikompleksi osad olid kirik, käärkamber, abtissi maja, kapiitlisaal ehk nõupidamistesaal, refektooriumid ehk söögisaalid, keldrid ja parlatooriumid ehk jutlemisruumid.

Pirita klooster tegutses üle 150 aasta. Reformatsioon suudeti üle elada, aga saatuslikuks sai Liivi sõda. 1575. aastal rüüstasid Vene väed kloostrit ja küüditasid nunnad. 1577. aastal purustasid Ivan IV Julma väed Pirita kloostri lõplikult - altarid lõhuti, katus ja sarikad kisti maha. Hilisemal ajal kasutati osa kloostriruume sõjapõgenike eluruumide ja kivimurruna. Pirita kloostrist on leitud ohtralt esemeid nunnasõrmustest sussideni. Kloostri kunagisest raamatukogust on säilinud vaid üksainus kalendrileht.

1893. aastal ilmus Eduard Bornhöhe raamat "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", mille ainetel tehti 1969. aastal film "Viimne reliikvia". Filmi on peetud eesti filmikunsti kõige paremaks saavutuseks, muuhulgas on see väga tugevasti mõjutanud eestlaste arusaamu keskaja kohta. Nunnakandidaadi peksmine, Pirita kloostri põletamine eesti talumatside poolt, maa-alune käik Pirita kloostri ja Tallinna vanalinna vahel, malelauale langevad kirjad ning luugid, kust oli võimalik alla kukkuda - kõik see kuulub siiski fantaasia hulka. Film on tore, aga ajalootõe pähe ei maksa seda võtta! Tegelikult oli kõrilõikaja Ivo Schenkenberg hoopis eestlaste rahvuskangelane, kes võitles Liivi sõjas venelaste vastu ning langes hulljulguse pärast Rakvere linnuse juures vangi ja hukati Pihkvas Vene tsaar Ivan IV Julma käsul.

Seda ja kõike muud saab täpsemalt lugeda Russowi kroonikast. Sealt saab ka lugeda, kuidas sakslased ja mittesakslased Pirita kloostri juures jaanipäeva tähistasid ning mis rolli mängisid selles kirjelduses õlu, ärakaranud talupoegade otsijad, torupill ja reformatsioon.

Pildid: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:34
Otsi:

Ava täpsem otsing