Tehnika apsudest

Hiljuti sain kaks võimast kultuurielamust, mis oleks jätnud veelgi sügavama tunde, kui poleks olnud tehnilisi apse.

Esimene elamus tuli kinost "Sõprus", kus linastub eluloofilm Edith Piafist "Elusse armunud".

Mäletan veel ameeriklaste linateost laulja eluloost ning eriti kaadreid hetkest, mil Piaf sai teada oma elu armastuse hukkumisest. Seekordsel "Sõpruse" seansil võttis selle elu traagilise tipphetke võimsust maha valesti jooksev subtiitrite rida.

Kolmapäeva õhtul oli mul õnn saada Viinistus osa Nargen Opera lavale toodud Beethoveni ooperist "Fidelio".

Rõõmustasin, et ei olnud nende hulgas, kes jõudsid kohale mõni minut enne etenduse algust. Pille häälestav orkester sai laval olles ilmselt ise vaatemängu näha, kui ligi poolsada inimest, toolid kukil, endale istumiseks kohta tegid. Seda küll väga viisaka ja olukorda kontrolliva platsinäitaja abil. Saal oli ilmselgelt üle müüdud. Ühtpidi võivad tegijad rõõmustada, et nende kaubamärk on tugev, teisalt aga - kas sellised apsud just mängu ilu lisavad?

Ooperisse lähen eelkõige muusika pärast ning seetõttu ei lasknud end suurt häirida, et tagumistesse ridadesse tekst ei kostnud. Kuid mu kaaslased oli tõsiselt ärritunud, et eestikeelsest loost polnud võimalik aru saada. Akustika vedas lihtsalt alt. Teine vaatus oli ilmselt saali arvestades parematelt kohtadelt lauldud, sest tekst jõudis pärale ning pilt oli võimas. Nii et lõpp hea, kõik hea. Lisaks maalis loodus boonusena kohale sõites taevasse vikerkaare ja lahkudes täiskuu, mida varjutasid sumesinised pilved.