Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kodumaine elamuehitus kirju nagu Tootsi peenar
Ma tahaks kohe teada ja küsida, mida mõtlevad need inimesed, kes tillukesele krundile suure maja ehitada lasevad.
Hea küll, olgu see krunt pealegi väike - kui seal teised hooned läheduses puuduvad, pole ka hullu. Keegi ei saa arugi, et maalapike, mis maja ümbritseb, pisut napivõitu on.
Kui aga ümbrus on tihedalt kataloogimaju või tare-tarekesi täis pikitud, mõjub ka üks äraütlemata huvitava projektiga maja seal võõrkehana. Õhku ja avarust, mida ta enda ümber vajaks, lihtsalt pole. On ainult väline erinevus üldisest üksluisest massist.
Ning vaevalt on ka arhitekti lennukast mõttest või omaniku kinnisideest sündinud suured klaaspinnad mõeldud selleks, et külaelul silma peal hoida või siis ise teistele ennast eksponeerida.
Või nagu ütles üks küttelahenduste pakkuja: eriprojektid ja suured klaaspinnad on toredad seni, kuni omanikul jätkub raha majale ka vastava võimsusega küttesüsteem paigaldada ja selle kulusid katta.
Vahel juhtuvat aga nii, et majakarbi valmides on finantsid otsas ja püüdu naabrimehest parem olla jääb meenutama vaid hoone uhke välisilme. Sisu ei kannata aga enam mingit kriitikat.
Jättes nüüd suured majad oma väikeste kruntidega sinnapaika, tahaksin rääkida veel ühest vaatenurgast, mis uutes eramurajoonides vahetevahel silma torkama tükib. Nimelt, kui kruntide tänavapoolses küljes võib tunnetada mingitki ühist rütmi, siis maatükkide tagumised vaated ajavad kohati hirmu peale.
Eriti kui on tegu kõigile möödujatele avatud ruumiga. Pole ime, kui üks majaomanik püstitab oma krundipiirile betoonseina, teine loob feng shui ideedega rikastatud ja puiduga küllastatud tõkke, kolmas aga lepib loodusliku heinaga. Kas nad aga selle Tootsi peenraga ka rahul on?