Lauluisa ja folkloori kodulinn

Käsu korras rajatud Võru linnale on kuulsust toonud siin aastail 1833-1877 linnaarstina töötanud lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald, mitmed koolid (1832. aastal loodud Heinrich Krümmeri poeglastekool, 1839 tegevust alustanud Genge kõrgem tütarlastekool, 1921-1930 tegutsenud Võru Õpetajate Seminar (juhatajaks kuulus Johannes Käis) ja 1881. aastal asutatud eesti selts Kannel ning folkloorifestival, mis tänapäeval kutsub Võrru pärimuse austajaid lähedalt ja kaugelt.

Linn on rajatud keisrinna Katariina II 1783. aasta kubermanguseaduse alusel, kui Tartu kreisi lõuna- ja kaguosast moodustati uus maakond. 21. augustil 1784 avaldatud Riia kindralkuberneri dekreet määras kreisikeskuse asukohaks Võru mõisa ja linna nimeks Võru. Muide, mõisa peahoone, mis on ühtlasi linna vanim ehitis, on ümberehitatuna tänini säilinud.

Esimene linnaplaan kinnitati 1785. aastal, mille järgi linna looduslikeks piirideks olid Tamula järv, Võhandu jõgi, Koreli oja ja Võrusoo. Nende vahele planeeritud korrapärane tänavavõrgustik jaotas ajaloolise linnasüdame 16 ruudukujuliseks kvartaliks. Ajalooline tänavavõrk on tänapäevani säilinud.

Peatänav oli ja on Georgi (Jüri) tänav; sellega ristunud Katariina puiestee, Tartu ja Aleksandri (nüüd Koidula) tänav viisid järve äärde.

Esimesed hooned kerkisid Võrru tollase turuplatsi ümbrusse. Linnaelu edenemise nimel anti majade ehitamiseks tasuta metsamaterjali ja tehti maksusoodustusi.

Toona olid elamud enamasti ühekorruselised, poolkelpkatusega, mis linnasüdames kaeti katusekividega, äärealadel laastudega. Elumajad oli pikad ja kitsad, paiknesid valdavalt tänava poole küljega, mille keskel oli paraaduks, trepp ulatumas kaugele kõnniteele.

Milline see vana Võru oli, saab aimu, vaadates ainukest siiani säilinud tollast krunti Kreutzwaldi muuseumi territooriumil. Lauluisa muuseumimaja on ehitatud aastail 1790-93.

Linna algaastatest pärinevad ka turuplatsi äärde ehitatud kirikud. 1838. aastal rajati Katariina puiestee lõppu Tamula äärde linnapark.

Esialgu oli pea tühjale kohale tekkinud linna areng aeglane, tegeldi peamiselt linakaubandusega, aga kui 1889. aastal sai Võru raudteeühenduse Riia ja Pihkvaga, võttis linnas hoogu kaubandus ja väiketööstus: rajati saeveski, jahuveski, piiritusepuhastustehas.

20. sajandi alguses hakati linna ehitama kahekorruselisi puidust või kivist üürimaju. Võru elamuehituse erandlikuks näiteks on silmapaistev kahekordne historitsistlik hoone Jüri tänaval. Maja on vabariigi algusajast tänini kasutusel postimajana.

Sajandivahetuse paiku püstitati turuplatsi äärde tuletõrjehoone ja 1901 sai valmis laulu- ja mänguseltsi Kannel hoone Liiva tänaval. Mõlema autoriks kohalik ehitusmeister, insener J. Rattus. Kannel oli esimene Eesti suurem selts, mis oma krundile originaalprojektiga seltsimaja lasi ehitada.

1920.-1930. aastate märkimisväärsemaid ehitisi on 1923. aastal valminud Võru Tarbijate Ühisuse Põllumees neljakordne ärihoone (arhitekt Artur Perna), 1938. aasta funktsionalistlik, linna peaväljakut kujundav maavalitsuse hoone (arhitekt Henn Kuvasto) ja samal ajal väljaku teise äärde püstitatud Eesti Panga Võru osakonna hoone (arhitektid Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans), mida peetakse esindustraditsionalismi ilmekaks näiteks.

Võru ümbruse kaunis loodus on soodne puhke- ja turismimajanduse arendamiseks. Suvitus- ja puhkekohaks kujunes Kubija järve ümbrus, mis 1937. aastal liideti linnaga, nagu ka Nöörimaa, Võrusoo, raudteejaama piirkond koos kasarmutega.

Teises maailmasõjas põles Võru südalinnas mitu kvartalit, tules hävis ligi 90 maja. Alguses taastati vaid ärikeskuste hooned ning rahvas sai ise endale ehitada pereelamuid kesklinna Tamula äärde Vee ja Roosi tänavale, Võrusoole ja Kubijale. Viimastel aastatel hoogustunud eramuehitus on kandunud põhiliselt Kubijale. Liitvale ja Taara elamuasustusse, üksikud uued villad on kerkinud Tamula kaldale.

Alates 1960ndaist intensiivistunud ehitustegevus muutis Võru linnapilti: rajati põhiliselt tüüpprojektide järgi elamuid ja avalikke hooneid. Tähelepanuväärsemad ehitised on kohvik-söökla Rannatare (1972, arhitekt Lia Uibo), polikliinik (1974, arhitekt Paul Aarmann), spordihoone (endise Krümmeri gümnaasiumi kohal), haiglakompleks Kubijal, leivatehas (1974-1981, arhitekt Ado Eigi), Võru KEKi olmehoone (1981-1983, arhitekt Marika Lõoke)

Taasiseseisvunud Eesti ajast väärivad märkimist Võrru ehitatud ASi Wõro Kommerts ärihoone (2001, arhitekt Ilmar Jalas), Tamula hotell (2000, arhitekt Madis Eek) jmt.

Armsate madalate puumajadega Võru südalinn on saja aasta jooksul muutunud korrusmajadega kivilinnaks. Milliseks linn tulevikus kujuneb, seda näitab aeg.

Aastal 1785 koostatud Võru linnaplaanis on kõik täpselt paigas ja seda ei ole vaja muuta.

Praegu ei oska keegi aimatagi, et linnas on keskväljak, sest linna süda - Seminari väljak - on padrikuks kasvanud haljasalasse mattunud. Väljaku ümber ehitatud hooned peegeldavad Võru ajalugu - siin on linna vanim ehitis nn valge maja (algselt mõisa härrastemajaks ehitatud hoone oli linna esimene haldushoone, aastast 1804 koolimaja).

Mulle meeldivad Võru madalad armsad puitmajad, mis loovad iseloomuliku miljöö. Jüri, Karja, Koidula ja Katariina allee ääres paiknevaid pärleid tuleks kiivalt hoida.

Linna uus üldplaneering on koostamisel, paljude objektide saatus otsustamisel, aga tulevikus saab Võru linn korraliku staadioni, jäähalli ja virgutusalad Koreli oja ümbrusse (jalgrattateed, laste spordi- ja mänguväljakud), veekeskuse Tamula kaldale, Roosisaare sillast Rannatareni kulgeva promenaadi ning Vabaduse tänava pikenduse, mis lõpeb sild-vaateplatvormina Tamula kohal. Praegu saavad linlased ainult paatidest linna panoraami nautida, aga kui paljudel neid paate on?! Siis saaks linna igal ajal ja iga ilmaga vaadata - päikeselõõsas või tuledesäras.

Fotod: Raul Mee ja Eesti Arhitektuurimuuseum

Autor: Tiina Kolk