Sõnavabadus libedal laval

Henrik Aavik 07. september 2007, 00:00

Tõeliseks nautimiseks peaks esinejat ikka lähedalt nägema, tundma tema aurat, eristama näoilmet. Seda eelkõige juhul, kui esineja elab oma muusikasse sisse, kui tema näol peegeldub tema lugude valu ja see sulab tervikuks kokku muusikaga.

Kõik selle ma Bloodhound Gangi kontserdil ka ära nägin. Kas seda mulle kindlasti vaja oli, ei ole ma siiani selgeks mõelnud.

Vabad inimesed võitlevad oma sõnavabaduse eest ja kui see käes on, siis üritavad aru saada, kus on selle piir, ning siis neid piire taas edasi nihutada. Bloodhound Gangil on kõik need piirid juba seljataha jäetud, nad ei lükka enam midagi. Nad ei tee isegi uusi lugusid enam, vaid hõljuvad kitarre näppides oma räpases ja ropus oksenirvaanas vastu vanadusele, mis ei tule ega tule.

Olen ise suhteliselt noor inimene, kuid ei ole ju saladus, et Hollywoodis on reeglina noortest inimestest veel palju nooremad inimesed. Nii ka sellel kontserdil. Bloodhound Gangi vanusepiirang peaks ikka kõrgem olema, 30 näiteks. Asi ei ole selles, et nad sõna ja teoga erinevatele suguühetele ja narkootikumidele viitasid, vaid lihtsalt halvas eeskujus. Kui mina kahekümnendates olin, siis teadsin, et oksendatakse kas vetsupotti või üle paadi ääre. Ning mis läinud, see läinud - mingil juhul ei peaks välja öögitut uuesti sisse jooma. Bloodhound Gang jutustas (ja näitas) muud, solvate samal ajal igaks juhuks publikut, seksuaalvähemusi, seksuaalenamusi, rahvuseid ning riike.

Lisalugude ajal tõi oksest tilkuv ja maani purjus Jimmy Pop lavale veel lõhkilõigatud toore kala, toppis sellele mikrofoni kõhust sisse ja suust välja ning alustas "Firewater Burniga". Ma ei jäänud vaatama, kuna ma ei tahtnud näha, mida kalaga veel laval teha annab. Pealegi ei laulnud põhiliselt enam mitte Jimmy, vaid rahvas.

Lood olid neil õnneks kõik vanad head. Loobutud oli isegi vahepealsest räpivaimustusest ning tehti pea eranditult kuldaja lugusid, mida isegi noorem osa eesti rahvast viimaste salmideni kaasa suutis röökida. Mõnede lugude puhul lava peale sõna peaaegu ei antudki. Kokkuvõttes jään enda juurde, et kirkaimad elamused saab väikestelt klubikontsertitelt, aga tasub valida kaugus lavast, mõned detailid võivad liiga kirkalt meelde jääda. Samas on inimene haiglaselt uudishimulik ning ma kardan, et kui aastate pärast nad jälle Eestisse tulevad, siis lähen taas vaatama.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:49
Otsi:

Ava täpsem otsing