Nimeteaduse imetabane maailm

Tänavate nimetamise traditsioonid ja ka sellega lahutamatud vaidlused ulatuvad päris kaugele minevikku.

Kui vaadata kohtade nimetamist riigipiiri-üleselt, siis võib kindlalt väita, et "vallutaja" viib riiki tavaliselt ka oma kohanimed. Nii näiteks on New Yorgi vanimad tänavad Broadway ja Amsterdam nime saanud linna vallutanud hollandlastelt.

Eesti kontekstis ei saa muidugi üle ega ümber Vene aja kangelastest ja riigipühadest. Nende tänavanimede muutmine 1990ndate alguses toimus Tartu Ülikooli arhiivinduse professori Aadu Musta hinnangul õnnestunult: "Üldiselt toimus nimevahetus loogiliselt, paljud nimed ennistati. Kui midagi negatiivsena ajaloolase seisukohast välja tuua, siis mõnede linnavõimude vähest ajaloo tundmist, mille käigus tekkisid näiteks Pootsmani või Tüürimehe tänav kohta, mille taust ei olnud üldse sellega seotud," lausub mees ja tõdeb, et just seetõttu oleme ise kohati käitunud omamoodi nimeokupantidena. Kui ikka juba viis põlve tagasi olid metsal, põllul ja isegi kivil oma nimed olemas, võiks neid ametlikul nimevalikul kasutada, mitte uut leiutada.

Eesti tänavanimesid võib väga mitmel viisil tüüpideks jagada. Funktsioonile vihjab Pagari või Turu tänav - sealt võis ajalooliselt leida ilmselt pagaritöökoja või teha sisseoste turul. Karja tänav sümboliseeris karjalaskevärava asukohta, kust kari linna lasti. Koha ajalugu on samuti oluline, Lõuna ja Ringi tänav sümboliseerib mitmes Eestimaa linnas kunagist linnusepiiri kulgemist, Kuninga või Rüütli tänav aga teed kuningalossi, rüütli residentsi.

Huvitav ja paljudele üllatav viis tänavaid nimetada oli seostada nimi elanike sotsiaalse struktuuri järgi. Kas oskate vastata meid külastavale turistile, mida Tatari tänava nimi tähendab? Esimene assotsiatsioon on toiduaine. Tegelikult näitavad nimed nagu Vene ja Tatari tänav, et seal elasid vastavalt venelased või tatarlased.

Kõige lihtsam ja levinum viis on iseloomustada tänavat või piirkonda mõne füüsilise omaduse abil - Jõe, Lühike, Pikk, Uus tänav. Olukord läheb raskemaks, kui linn kasvab kiiresti, vallutades järjest uusi kinnistuid ja piirkondi, ning mõistlikud omadussõnad hakkavad otsa saama. Esimene ja lihtsam variant on lisada olemasolevale tänavale ette sõna "uus".

Iseloomustava nime puhul on veidi suurem ka risk, et rahvas ei leia omadussõna sobivaima olevat. Tulbi tänavat Pärnus kutsuti aastaid hoopis Varblase tänavaks - tänavat ääristab kuusehekk, kus varblased pesitseda armastasid. Sama lugu oli Side tänavaga: kuivõrd tänav oli lünklik ja kurviline, oli kasutusel Ussi tänav.

Nimepanijad püüavad tavaliselt luua ka kooskõla mingi piirkonna tänavate vahel - Tartu Supilinn koosneb ühe hea supi koostisosadest - Kartuli, Herne, Oa tänav. Pärnus jällegi on marja- ja puuviljade piirkond (Pirni, Kirsi jne). Tallinnas on selle grupeerimise hea näide Tina ja Raua tänav, Tartus Füüsika Instituudi ümbruskonnas Räni ja Laseri tänav.

Nimeotsingutele kaasatakse ka kohalikke elanikke. Nimi pole peenraha, see peab ajahambale ning muutuvatele oludele vastu pidama.

Viljandi linnapea Rein Triisa kogemusel toimub nimepanek paralleelselt detailplaneeringuga või piirkonna ideelahenduse avalike aruteludega. "Oleme kuulutanud ja küsinud ettepanekuid elanikelt kohaliku ajalehe kaudu - linnavalitsus vaatab nimede ettepanekud läbi ja volikogu otsustab," sõnab mees.

Tavaliselt haakub nimi kohaga ning mingeid erilisi üllatusi nime ettepanekuga tavaliselt ei laeku. Protsess ise kestab keskeltläbi 3-4 kuud. "Kui otsiti järvel liikuvale lõbusõidulaevale nime, tuli seal küll üllatusi: enne Rannapiigani jõudmist pakuti katamaraani nimeks näiteks Metssiga," meenutab Triisa markantsemaid näiteid.

Tänavate ja linnaosade nimede muutmise mõju tajuvad selgemalt näiteks taksojuhid: põhiline osa uusi tänavaid jääb Viimsi, Tiskre, Veskimöldre kanti. Paar tänavat Tallinnas on ka samanimelised - Astri Meriväljal ja Männikul näiteks, kuid operaatori kogemust mööda teab siisklient seda ka tellimust esitades rõhutada.

Kolmteist aasta Marabu takso operaatorina töötanud Mare üldistab igapäevase nimetarbijana: "Ei ole suuri segadusi nimedega - aitavad kaardid ja autojuhtide omavaheline meeskonnatöö raadioside abil, hädakorral ka klient kirjeldab." Naine tunnistab, et pigem on raskusi majade leidmisega, kui näiteks A ja G kuidagi viltu asetsevad. Seega ei saa nimede ebaloogilisuse üle kurta.

Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must meenutab oma Tartu linnavolikogu päevade praktikat nimevalikutes üldiselt hea sõnaga. Murelaps on aeg ajalt ühiskonnas tekkiv ümbernimetamise tuhin.

"Traditsiooniline ja haritud Euroopa on väga ettevaatlik nimede valikul, veel enam nimede muutmisel mingi isikuga seotult," arvustab mees traagiliste surmade järel tekkivat survet tänavanimesid persooni mälestusega siduda. "Kui suurkuju sureb, loetakse arenenud kultuuris mõistlikuks ajadistantsiks 10, 20 või ka 50 aastat," toob ta välja Eestiski aeg-ajalt tekkiva nimevahetuse palaviku nõrga koha: "Nimi pole peenraha, vaid oma aja mentaliteedi kandja."

Autor: Helen Sulg