Roosid seinal, põrandal, massaazhiõlis ja teetassis

Buss Kuressaare poole kulgeb budistlikult venivas tempos. Pudel vett, üks sügavamõtteline raamat armastusest, üks kergemat žanri esindav naistekas ja sõbranna, kellega pole ammu olnud mahti lobiseda, moodustavad mu ümber vajaliku turvatsooni kogu eelolevaks bussi-pärastlõunaks.

Grand Rose SPA, mis mind ootab, on olnud mu vaja-teha-nimekirjas ajast, mil 2006 detsembris suurema kärata selle uksed avati. Rõõm sellest, et meid ootab täiesti kohustustevaba nädalavahetus, annab tiivad. Enne kui arugi saame, oleme hotellist lihtsalt mööda kõndinud - kuuekümnekolmetoaline spaahotell on niivõrd diskreetselt peidetud keskaegse müüri taha. Mitte mingisugust silti ei ole ja väikesed sepistatud roosiõied hooviväraval ei räägi meiega piisavalt häälekalt. Hiljem mõistame, et tegelikult ütlesid need: "Ärge tormake, võtke aeg maha ja vaadake enda ümber."

Õhtupäikeses kumavas fuajees on dekadentsi hõngu - nikerdustega diivanid, sulgedega ääristatud mustad põrandalambid ja lopsakad roosibuketid. Minimalism ei ela kohe kindlasti siin.

Seitsme sammu jooksul hotelli välisuksest vastuvõtulauani imbub tänu sisekujundaja Merle Eeki stiilikeelele igaveseks külastaja ajju, et siinset sümboliseerib ROOS. Roosiõiekujulise võtmehoidjaga võti avab roosiõiekujuliste nikerdustega toaukse, vaibal on roosimotiiv ja seinal väänlevad roosioksad. Roosid on ka käterättidel, laualampidel ja kindlasti kuskil veel. Ei tea, miks just roos? Saan teada, et see lill "töötab mitmel kohal" - roos olevat ka nooruse, puhtuse, tervise, sõpruse ja edukuse märk.

Kas olete kunagi proovinud degustatsioonimenüüd? Näiteks kuue-, seitsme- või kaheksakäigulist õhtusööki? Umbes sarnast elamust pakub näole ja kaelale Grand Rose SPA hooldus Swiss Line'i toodetega, ainult et "menüü" on 10käiguline. Ajal, mil arvutiekraanile vaatamisest ja kontaktläätsede kandmisest kiusatud silmade eest hoolitseb värskendav vahumask, teeb kosmeetik mulle kätemassaaži. Pärast mõnd drinki, grillitud kanatiibu ja pikaleveninud klubiöö d olen jällegi Grand Rose SPA hoolitsuslaual siruli , lootes, et siin teatakse vahele jäetud trennide ja büroos söödud liigsete šokolaadikoguste puusadel nähtamatuks muutmise valemit. Muide, selle vastu aitavat ka külmakapsel, mille kuni 160kraadises pakases võib korraga kaotada kuni 3000 kalorit.

Kes nii ekstreemseid võtteid siiski kasutada ei taha, võib vereringet turgutada Indiast pärit Champi peamassaažiga või laadida energiat roosiõliga võitud kehale laotud soojadest laavakividest, tšakrad ehitud vääriskividega.

Hoolitsusruumis hõljub aroomikokteil, mis meenutab segu Olde Hansa suhkrumandlitest jõululumistel Tallinna tänavatel, sekka kirbelt magusat apelsinilõhna. Mu nina ei valeta, sest sealsamas valminud mandli- ja apelsiniõlipudiga määritakse mind mõnusalt masseerides varbaotsteni kokku.

Edasi käib massöör üle iga viimase kui lihase mu kehal, prepareerides mind täiendavalt apelsini-peedi-porgandiõliga. Luban endale, et sügisest hakkan jälle korralikult trennis käima. Vähem kohvi jooma hakkan ka, mõtlen roosi-vanilje-šatavaritee, kookose-lagritsatee, jasmiini-kardemoni-rosmariinitee ja veel mitme põneva teesegu vahel tõesti rasket valikut tehes.

Sanaariumisoojuses eukalüptiõlide aroomis peesitamast leian sõbranna, kes presenteerib oma äsja värskendatud kulmujoont ja kaunist pediküüri. Aurusaunas on kuum kui katlas, Soome saunas istub juba rivis ees noor kuumakindel perekond, järeltulijad kuulekalt kõrval. Meile jääb mingi senitundmata saunatüüp, kus saab nahka soolaga koorida ja jääga jahutada. Ukse taga olevalt sildilt loeme, et see on soolasaun. Saunakuuma naha jahutamiseks on mosaiikkahliga kaetud kiviistmed ja soe-jääkülm jalavann. Istuda siin pikalt ei saa, sest kaela sajab jääkülm vesi. Sõbrannal, paistab, pole viga midagi, mulle tundub iga sekund kui igavik. Lähen otsejoones Jaapani vanni 40kraadisesse soojusse kananahast vabanema.

Pärastlõunapäike langeb läbi spaa katuseakna sillerdavale türkiissinisele basseiniveele. Vesi on mereveega sarnaselt soolane, samuti puudub siin basseinidele muidu nii omane kloorihais. Üks talvine nädalavahetus võib Grand Rose SPA Hotellis vast mõnus olla. Lastevabad nädalad oktoobris ja veebruaris on just neile, kellele täispuhutavate partide ja õhkmadrats-krokodillide ning kiljuvate mudilaste vahel basseinis navigeerimine atraktiivne ei tundu. Aga tasakaal peab maailmas valitsema - nii korraldab Grand Rose SPA Hotell ka lastenädalaid, mil lapsevanemad saavad süümepiinadeta spaamõnusid nautida, võsukesed mängutoas valvatud.

Viimane spaatunnike tiksub … Rüüpan spaas kõigile vabalt pakutavat apelsini-kurgi-jäävett ja vaatan seinal oleval idamaisel alusel võbelevat küünlaleeki. Meenub spaa müügiosakonna juhataja lause, et siin püütakse inimeste eest mõttetöö ära teha. Nii ongi - mu vaim on puhanud ja ma ei viitsi end hetkel filosoofiaga tülitada. Puhkuseraamatute virnast tulnud raamat läheb sinna vist esialgu tagasi. See-eest on olnud mõnus naistenädalavahetus.

Piilun lahtise ukse vahelt sisse ühte tuppa, mida just koristatakse. Tegu on hotelli Moonlight deluxe-toaga, mis on päikeselist suvepäeva meenutavalt kollane. Tuba on täis punaste südamekestega valgeid õhupalle ja laual on šampanjaklaasid… Kes iganes siin oma ettepaneku tegi, sai kindlasti jaatava vastuse. Ostan vastuvõtust cappuccino, mille vastuvõtuteenindaja mu palve peale pikemalt küsitlemata topeltkanges versioonis vormistab. "Nad on tõesti siin nii kenad, sõbralikud ja professionaalsed," on mu viimane mõte, kui hotelliuks meie järel kinni klõpsatab.

Autor on Reisieksperdi sissetuleva turismi osakonna juhataja.

Fotod: Indrek Susi

Autor: Ene Palmiste