Eesti Energiaga Soome tuumajaamas

Villy Paimets 14. september 2007, 00:00

Sel kolmapäeval viis Eesti Energia grupi kodumaiseid ajakirjanikke ekskursioonile Soome Olkiluoto tuumaelektrijaama. Septembri alul sai tuumatuuri majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, juba tuleval esmaspäeval teevad tutvumisvisiidi riigikoguliikmed ja muud otsustajad. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive sõnul tekkis tal hiljuti arusaam, et energeetikakonverentsidel ja muudel säärastel kuiva akadeemilise õhkkonnaga üritustel ei saa ühiskonnas toimuvate protsesside mõjutajad tuumajaamast väga head pilti.

Tõsi ta on - oma jalaga reaktoritornis tatsununa, oma näpuga uraani katsununa, oma silmaga mikrosiivertite liikumist jälginuna ning oma ninaga radioaktiivsete jäätmete hoidlas levivat lehka nuusutanuna muutub igaühe maailm veidi teiseks. Ning kui ausalt rääkida, siis ega mul ennegi tuumajaamade rajamise vastu miskit erilist olnud.

Tuumajäätmete prügila maapealne osa näeb välja kui pisemat sorti autoremonditöökoda. Väravate avanedes paljastub graniiti raiutud kaldtee, kust väikebussiga 60 meetri sügavusele sõidame.

Buss pargitud, turvaruumist läbi ning teisel pool klaase ongi näha 40 meetri sügavune auk, milles väheohtlikud tuumajäätmed - kõiksugused materjalid, mis viimatise reaktori hooldustööde ajal kasutati, tööriistad, kitlid jms. Turvamehe jagatud dosimeetrid näitavad nulli, vaid Liive on kusagilt ühe mikrosiiverti jagu kiiritust hankinud. Hiljem selgitatakse, et Soomes on looduslik foon kordi kangem, st õues on ohtlikum kui tuumajaamas.

Reaktoritornis, vaid paarikümne meetri kaugusel pulbitsevast energiapommist, on tunda kerget õõtsumist. See võib tingitud olla kõrgusest, vibratsioonist, väsimusest, millest iganes. Kuulame giidi selgitusi, hiljuti doktorantuuri astunud Liive poseerib valges kitlis. Katsume näpuga kütusevardaid ning varraste sees pesitsevaid uraanisilindrikesi. Liive väidab, et enne rikastamist on uraan täiesti ohutu. Vean näpuga mööda uraanitükikese veidi karmikoorelist pinda. Giid räägib, et kolm-neli pisikest graanulikest katab neljaliikmelise põhjamaa (elektriga kütva) perekonna aasta elektrienergiavajaduse. Kiusatus on suur.

Olkiluoto tuumajaama kaks reaktorit, mis teevad rohkem elektrit, kui kogu Eesti talvisel tipptunnil tarbida suudab, toodab aastas ohtlikke jäätmeid 40 tonni. See on kaks rekkatäit. Võrdluseks, Narva elektrijaamad toodavad aastas jäätmeid 5 miljonit tonni. Küll on põlevkivituhk tuumajaamas kasutatud kitlist radiatsiooni mõttes ohutum.

Maa peale tagasi jõudnuna räägime elektri aina kasvavast hinnast. "Mitte miks just nii palju, vaid miks just praegu?" soovitab Liive hinnatõusu kohta küsida ning selgitab, et näiteks Narva elektrijaamas toodetava elektri müügihind pole muutunud juba viis aastat. "Aga kui palju muud asjad sel ajal kallinenud on?"

Tipp-poliitikute süüdistusi, et hinnatõus on ette valmistatud salaja, Liive kommenteerida ei taha. Küll elavneb Liive, meenutades soovitust, et ühekordse 23protsendise hinnatõusu asemel võiks Eesti Energia igal aastal viis protsenti hindu tõsta. "Igal aastal viis protsenti teeb viie aastaga - kui mitu protsenti?" küsib Liive kelmikalt naeratades. 27,6!

Hetkeseis on selline: Eesti osaleb kas teiste riikide (Leedus Ignalina või Soomes Olkiluoto) tuumaprojektides või rajab päris oma tuumajaama. Aastaks 2015 pidavat pisikesed, Eesti vajaduste rahuldamiseks sobivad jaamakesed juba täiesti olemas olema.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing