Staažikad südametemurdjad Itaaliast

Fogli ja Pupo on kaks enimtunnustatud vana kooli estraaditähte terves Itaalias. Laulda need mehed oskavad ning esineda samuti. Nii Fogli kui ka Pupo on suurema osa oma elust veetnud laval ning seda, mida nad pakuvad, teevad nad pühendumusega.

70aastane Riccardo Fogli alustas lauljakarjääri juba posikesena. Teismelisena rokkis ta biitlitest inspireeritud Slendersi-nimelise bändi koosseisus ning veidi enne kahekümneseks saamist jõudis liituda ansambliga Pooh, kus esines laulja ja basskitarristina.

Poohiga koos tulid esimesed välisreisid ning festivalivõidud, millest sai järgnevatel sooloartisti-aastatel Fogli elu sisu.

Kunagise tõmmu meesiluduse ja südametemurdja juuksed on praeguseks juba hallivõitu ning tuliste fännide keskmine vanus jõudnud küpset iga märkivate numbrite juurde.

Efektne on Fogli laval aga siiani. Tubli häälekool ning aastakümnetepikkune lavakogemus lasevad Foglil laval paista staarina, kellel on ikka veel midagi publikule öelda.

Lavalt lendab tuliseid ja tundelisi pilke. Kirglik ja romantiline atmosfäär nakatab estraadivaimustusega ka ükskõiksena saali astunud kuulajad. Kõik on äravalitud ja ainukesed ning peavad seda tundma.

Ega publik saa ju külmaks jääda, kui artist suudab igale kuulajale eraldi jätta mulje, et tuhandete hulgast kingib laulja oma hääle just talle, südamest südamesse.

Linnahalli kontserdilt saab publik topeltelamuse, sest lisaks Foglile on laval ka teine Itaalia staarmuusik - Enzo Ghinazzi, esinejanimega Pupo. Ka Pupo "parim enne" ehk siis hiilgeaeg on jäänud paarikümne aasta taha, kuid estraadilegendina, kelle muusika on võlunud masse, on ta vaatamist-kuulamist väärt ka praegu.

Kunagi on Pupo olnud ülipopulaarne muusik. Mitmed Pupo palad nagu "Su di noi", "Ciao", "Lo devo solo a te", "Forse", "Firenze S. Maria Novella", "Un amore grande" ja "Gelato al Cioccolato" on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keelde.

Tema plaate on aegade jooksul üle maailma müüdud rohkem kui kakskümmend miljonit.