Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Värvi- ja muusikalumm Vihalemma näitusel
Kõlanud muusikapalad lõid soodsa õhkkonna eelkõige Vihalemma abstraktsete piltide vaatamiseks.
Arno Vihalemm (1911-1990) sündis Pärnus Räämal tolliametniku peres. Maali ja graafikat õppis ta aastail 1934-40 ja 1943 "Pallases", kus tema õpetajaiks olid Kaarel Lii-mand, Nikolai Triik ja Aleksander Vardi.
1944. aastal siirdus kunstnik Rootsi, seal elas ta Ystadis ja tegutses peamiselt vabakunstnikuna.
Eesti Entsüklopeedia 10. köites esitletakse Arno Vihalemma eelkõige luuletaja ja kunstnikuna, Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis luuletaja ja graafikuna. Kes ta siis tegelikult oli?
Sellele küsimusele püüdsid näituse avamisel vastuseid anda kunstniku pojad, Tartu Ülikooli professorid Rein Vihalemm ja Peeter Vihalemm ning väljapaneku üks koostajaid Aimar Jugaste Vaal galeriist.
Vanem vend Rein luges ette katkeid isa kirjadest, kus Arno Vihalemm tituleeris end pigem graafikuks, kes vahel ka maalib. Nagu elus ikka, vaidles "väike" Peeter vanemale vastu, et isale meeldis just pintsli ja värvidega oma mõtteid väljendada.
Kui seni tunti Kodu-Eestis Arno Vihalemma pigem kui poeeti, kes kirjutas humoorikaid, sageli iroonilisi grotesksest sõnamängust pakatavaid luuletusi, siis sel näitusel võib veenduda, et ta on väga mitmekülgne looja.
Kõige paeluvamad on tema abstraktsed maalid. Kaks Ystadi kunstimuuseumist pärit erksavärvilist abstraktsiooni ei saa küll kedagi ükskõikseks jätta.
Huvitav on jälgida kunstniku eri aegadel tehtud autoportreid, samuti näitavad maastikud tema loomelaadi kulgemist.
Varaseim töö näitusekollektsioonis on 1937. aastast. Kunstniku pojad panid pildi allkirjaks "Lilled pruudile", sest selle värvimärja teose kinkis nende isa enne laulatust emale.
Vihalemma pagulaspõlve algusaegu meenutab hingekriipiv "Natüürmort banjoga". Kohver ning pill ja pudel veini - lootusetuse leevendajad.
Tähendusrikkad pildid on 1947. aastal maalitud kunstniku teise abikaasa akt ja 1977. aastal tehtud "Kia järve ääres". Arno Vihalemm on selle veekoguga igavesti seotud. Kunstniku soovil raputati pärast surma tema tuhk Kia järve vetele, sest seal oli ta aastakümneid õnge leotades üht-teist püüdnud.
Neil, kel pole õnnestunud Arno Vihalemma varasemaid näitusi vaadata, on nüüd võimalus avastamisrõõmu tunda. Pärnust rändab näitus Tartusse Athena keskusesse, kus esitlus kestab 10.-28. oktoobrini.
Autor: Tiina Kolk