Ross: ettevõtete sulgemine sageneb

Intervjuu Märten Rossiga.

Arvestades viimaste aastate väga kiiret palgakasvu, pole ka inflatsiooni arengus midagi üllatavat. Näiteks üüride ja ehituse vallas on suurem hinnatõus läbi, mõned teised sektorid tulevad nüüd järele. Suur osa ettevõtjaid ja teenindajaid üritas hinnakasvu kinni hoida, aga lõpuks lükkavad palgasurve ja marginaalide kadumine hindu ikkagi üles.

Kokkuvõttes me ei ole eriti mures inflatsioonitaseme pärast, küll aga oleme mures, kas toimunud ja veel toimuvad palgahüpped on õigustatud majanduse konkurentsivõime mõttes. Juba on argumente vastupidisele, kuna tootlikkus pole kasvanud piisavalt.

Kiire majanduskasv tõmbas mullu tööle hulga inimesi, kel puudus valmisolek kõrgelt tootlik olla. Kuigi iseenesest oli tegu hea nähtusega, vähendab see lühiajaliselt keskmist tootlikkust. Ka töötasude kasv oli suurim just madalama palgaga valdkondades.

Minu sõnum avaliku sektori töötajatele ja teistele, kes ise ekspordiga ei tegele, kuid sellest sõltuvad, on lihtne: jälgige, mis ekspordisektoris toimub. Ka juuksur peab jälgima, kas tema eksportivas sektoris töötav naaber on näost roosa või hall. Kui on hall, siis ärgu ka juuksur lootku, et ta rohkem teenima hakkab.

Põhiline lakmuspaber ongi kaupade ja teenust eksport. Ekspordisektor peab suutma jätkuvalt kasvada rohkem kui majanduse nominaalkasv. Praegu on veel vara häirekella lüüa, kuigi kaupade ekspordi reaalkasv on olnud suhteliselt madal.

Energiamahukatel ettevõtetel on kaks varianti: kas tõhustada energiasäästlikkust või tegevusala vahetada.

Kui palgad tõusevad 30 protsenti, siis osa ettevõtteid kukubki ärist välja ja mingid harud kaovad. Keskmise majanduskasvu juurde tagasi jõudes näeme kindlasti palju rohkem ettevõtete sulgemist kui eelmiste aastate ülikiire kasvu ajal.

Kui valitsus praegu millegagi inflatsiooni õhutab, siis eelkõige palgalubadustega mitme aasta peale.

Aktsiisitõusude nihutamine ühe aja peale tõstab siiski ainult lühiajaliselt inflatsiooni.

Ta on õigel teel siis, kui ta ei tee sel aastal märkimisväärseid kulutusi lisaeelarve näol ja eelarve ülejääk jääb kindlasti 3-4 protsendi kanti SKPst. Ja ta on õigel teel siis, kui rahandusministeeriumi suvise prognoosiga justkui tekkinud lisaraha läheb reservi, mitte kulude katteks.

Praegu avaldavad inflatsioonile mõju peamiselt teenused, mida väga ei kaubelda üle piiri, ja toit.

Väide, et meil on mõttekas säästmise asemel laenu võtta või tarbida, põhineb eeldusel, et me saame täna rohkem tarbida kui aasta pärast. Selline eeldus kehtib aga ainult kaupade kohta, kuna teenuseid ja toitu ei saa ette tarbida. Näiteks teades, et ahjuküte läheb talvel kallimaks, ei hakka me juunikuus meeletult kütma, et odavamal ajal ette ära tarbida. Kaupade hinnatõus on aga olnud viimastel aastatel vaid kahe protsendi ringis.

Pealegi, kui me arvestame, et näiteks toit ja toasoe lähevad kallimaks, on vaja praegu isegi hoopis rohkem säästa, et raskemad ajad üle elada.

Ühelt poolt peab riik toetama makrostabiilsust ja usaldusväärtust. Pädevat tööjõudu peab jätkuma mõistliku hinnaga, mis ei tähenda, et see hind peab madal olema. Loomulikult toetab investeeringuid adekvaatne infrastruktuur. Juriidiline baas ja maksusüsteem on alati väga olulised.

Maksusoodustus BMW-le, et nad saaks siia tehase ehitada, ei päästaks üksinda midagi. Millega paistavad näiteks silma Rootsi või Prantsusmaa? Ei millegi erilisega peale tugeva baasi. Poleks mõtet rääkida maksusoodustusest sektorile x, kui investorid kahtleksid, kas meie rahapoliitiline süsteem püsib või mitte.