DVD vahetab välja kümme korda mahukam ketas

Andres Kruusimäe 18. september 2007, 00:00

DVD oli 20. sajandi video- ja andmemahusalvestuse seisukohalt tohutu läbimurre. Näiteks 3,5tolliste diskettidega võrreldes olid viimased kergesti riknevad, magnetite, tolmu, temperatuuri ning ka aja suhtes üsna tundlikud. Moraalselt vananenud flopidele lõi hingekella CD-kirjutajate hinnalangus.

DVD-formaat on tänasel videoturul sügavalt kanda kinnitanud, tema eelkäijat, VHS-kassetti, kohtab videolaenutuspunktides harva. Paraku pole ka DVD troon igavene, sest pärast kaheaastast sisseelamisperioodi hakkab lõpptarbijani jõudma järgmine laserplaaditehnoloogia Blu-Ray ja HD-DVD näol.

Seni, kuni HD-kirjutajad pole veel oma kõrge hinna tõttu massidesse jõudnud, on kõrgresolutsiooniga originaalteoste ostmine kindlustatud ning uue tehnoloogia turunduse teravik suunatud just märksõnale kõrgresolutsiooniga video (film, mille eraldusvõime küündib 1920×1080 pikslini).

Füüsilistelt mõõtudelt ja visuaalselt pole ei DVD-, Blu-Ray ega HD-DVD-plaatidel vahet. Tegelikult on Blu-Ray ja HD-DVD lihtsalt suurema salvestusmahuga andmekandjad, mis lubavad säilitada HD-videomaterjali ja muidki andmeid.

Ülalmainitud eraldusvõimega filmi mahutamine käib DVD-l üle jõu, olenemata sellest, kas andmed kirjutatakse plaadi ühele või mõlemale poolele.

Filmitöösturitele on uue standardi kinnitumine internetis lokkavat piraatlust silmas pidades kahtlemata hea uudis. Kuigi DivX- või DVD-filmi võib avalikust veebist tema suhteliselt väikese mahu tõttu üsna kergesti alla laadida, osutub 25gigabaidise filmi tõmbamine pikaks ja vaevaliseks protseduuriks ning pärast kümne filmi salvestamist saab arvuti kõvaketas tihti lihtsalt täis.

Kuigi mõlemad formaadid on müügis juba üle poole aasta, pole ostuhullust seni märgata. Kesist müügiedu võib põhjendada tarbija äraootava seisukohaga, ehk eelistatakse jälgida filmigigantide mängu eemalt, ootuses selgitada välja, kumb formaat suurema turuosa haarab.

Suhteliselt ebakindla turunduse tõttu ei soovitata praegu kummagi formaadi kasuks otsustada - need ei ühildu teineteisega. Tagasipõige ajalukku meenutab, et analoogne võimuvõitlus toimus 1970ndate keskpaiku kahe videokassetiformaadi vahel. Sellest väljus võitjana VHS ja kaotajaks jäi Betamax, hoolimata paremast pildikvaliteedist.

Teisisõnu peab kõrglahutusega HD-filmide ostmisel jälgima, millises formaadis need müügil on - Blu-Ray mängija ei taasesita HD-DVD-filme ja vastupidi. Samsung ja LG pakuvad lahendust universaalse hübriid-HD-videomängija näol.

Esialgsete spekulatsioonide kohaselt toob Samsung mõlemat formaati esitada suutva seadme Euroopa turule tänavu neljandas kvartalis hinnaga ca 600 dollarit ehk 7000 kr. LG juba pakub analoogset seadet nimetusega BH100, mis maksab tuhat dollarit ehk 11 500 kr.

Varem või hiljem hakkavad HD-videomängijate hinnad langema. Praegu jäävad müügisolevate ja ainult üht formaati lugevate mängijate hinnad 600-700 dollari kanti, ent lähema aasta jooksul on oodata hinnakukkumist 30-40 protsenti.

Kui Blu-Ray kirjutajad mingil hetkel DVD-kirjutajatega ühele hinnatasemele langevad ning tarbijal on võimalik arvutist andmeid salvestama hakata, võidab formaadisõja suure tõenäosusega Sony.

Huvitava kõrvalpõikena tuleb mainida Sony keeldumisest levitada Blu-Rayl n-ö täiskasvanute filme. Ajalukku vaadates oli see strateegia VHSi ja Betamaxi turuvõitluse juures viimasele surmaotsus. Jääb loota, et Blu-Ray samal põhjusel ajaloo kolikambrisse ei kao.

Võttes arvesse 3,5tollise disketi mahutavust (1,44 MB) ning läbimõõtu (2 mm), nõuab kahepoolsele Blu-Rayle talletatud 50 GB andmete salvestamine flopidel "ainult" 34 722 disketti. Lapiti üksteise otsa asetatuna moodustaks selline kogus kettaid ligi 70 meetri kõrguse torni. Seega on andmekandjate salvestusmaht teinud viimase kümne aasta jooksul päris kosmilise hüppe.

Eraldiseisva videomängija ostmise alternatiivlahendusena võib tuua maailmas praegu populaarseimate mängukonsoolide HD-filmide toe. Microsoftilt on selleks XBOX360 HD-DVDga, Sonylt on pakkuda Playstation 3.

Peale nende suudavad kõik HD-videomängijad ühtviisi edukalt esitada tavalisi CD- ja DVD-plaate. Lisaks standardsetele HD-toega plaatidele on müügis kahepoolsed hübriidplaadid. Nende ühelt poolelt leiab tavalises DVD-formaadis filmi vaatamiseks huvilisele, kes HD-telerit või vastavat plaadimasinat ei oma, kuid soovivad linateost siiski tavalises kodukinos nautida.

HD-plaadimängija oskab aga edukalt esitada plaadi teisele poolele salvestatud kõrgresolutsioonis filmi.

HD-filmid maksavad Eestis 400-500 kr. Kui juurde arvata odavamate mängijate hind, 7000-10 000 kr, jääb potentsiaalne huviliste ring esmaperioodil limiteerituks. Lisaks peab teadma, et plaadimasinast on vähe - maksimaalse eraldusvõimega linateose esitamine nõuab ka uut HD-telerit.

Praegune turg HD-videos jätab üsna kurva mulje, sest nišitootena on seniajani tegu suhteliselt kalli mänguasjaga. Eestis on saada vaid mõned üksikud HD-filmid. Kas nende pärast tasub viiekohalist investeeringut teha või parem oodata hindade kukkumist, on tarbija otsustada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:35
Otsi:

Ava täpsem otsing