Pereautode test: uus Mondeo ületab teisi vaid disainilt

Ardo Kalda 18. september 2007, 00:00

Pereautode testis valisime uue Mondeo vastasteks meil väga populaarsed Volkswagen Passati ja juba igihaljana tunduva Toyota Avensise.

Ford oli testis natuke petukaubana, sest kui teised olid selgelt sedaanid, siis Ford esines oma luukpäraversiooniga. Eesmärk polnud aga võrrelda autode mootoreid, vaid seda, kuidas neid tavalisel ja vähemtavalisel pereinimesel kasutada oleks.

Pikkadele inimestele sobib enim Toyota Avensis. Alustasime … vähemtavalisest perest. Panime autosse keskmisest pikema Eesti mehe, et ta kirjeldaks meile, mis tunne on autos nii ees kui ka taga istuda ja kuidas leida sõiduasendit.

Esimene katsejänes oli Avensis. Tagaistmel tundis ligi kahemeetrine mees end igati mõnusalt ega leidnud midagi virisemisväärset. Sama kordus ka ees, kus sõiduasendi leidmisega polnud mingeid probleeme. Ja kui sõiduasend leitud, jäi tahagi piisavalt ruumi, et normaalmõõdus inimesed sinna mugavalt istuma mahuks.

Teisena astus lahingusse uustulnuk Mondeo. Tagaistmel oli kõik korras ja ei mingit virinat. Sama oli ka esiistmel, kuid siis tekkisid agad. Nimelt on selle Fordi süütelukk pandud nii, et pikkade jalgadega inimesed tabavad võtit põlvega, mis näiteks pikal sõidul pole just eriti mugav.

Teine murekoht oli rooli reguleerimine, sest rool ei tulnud piisavalt välja ja kui jalgadele oli mugav asend leitud, olid käed rooli poole sirgu. See aga pole isegi ligilähedane õigele ja ohutule sõiduasendile.

Kolmandana istumistestis osalenud Volkswageni tagaiste tundus kõrvaltvaatajale kitsavõitu, kuid pikk mees ei nurisenud ja ütles, et pole hullu, saab hakkama küll. Esiiste oli aga igati mugav ja ka sõiduasendi leidmisega polnud probleeme.

Passati süütelukk on niivõrd üleval, et pead olema tõeline Koljat, et seda mõne jalaosaga puudutada. Kui esiiste oli pika mehe järgi seatud, üritasime panna teda uuesti tagaistmele. Siis aga ilmnes, et ta peab piltlikult öeldes jalad kaela taha panema ja selles veidras joogaasendis sõitma.

Passati turvavöö alla mahub laps koos isaga. Järgmisena testisime, kui hästi mahub lapse turvahäll autosse ja kuidas on manööverdada turvavööga.

Seekord oli esimesena lahingus Passat, mis ka selle testiosa võitis, sest sinna on lausa rõõm oma järelkasv koos turvahälliga panna. Volkswageni turvavöö on nii pikk, et selle alla mahuks veel ise ka ära.

Avensis võttis ka lapse hästi vastu, kuid turvavöö oli lühem kui Passatis. Probleeme see siiski ei tekitanud ja vöö jooksis hästi. Ford Mondeo vöö oli kolmest masinast kõige lühem. Sellele vaatamata jooksis see hästi ja võttis lapse oma embusse.

Tuleb märkida, et kõigis testitud autol on nn Isofix-kinnitused, millega on kõige turvalisem laste toole ja hälle autosse kinnitada.

Luukpära mahutab vankrit kõige paremini. Kolmas katse proovis, kuidas mahub pagasiruumi lapsevanker. Eelnevalt julgesin teha panuse, et pea ükski neist ei suuda seda koormat kanda, st lapsevankrit mahutada. Esimesena läks katsele Passat ja oh imet, vanker mahtus pagasiruumi kahes tükis, ruumi jäi üle veel terve inimesegi jaoks.

Järgmisena läks tulle Mondeo ja see oli koht, kus luukpära end tõeliselt ära tasus. Nimelt mahtus vanker ilma kaheks tegemata tagant ilusti sisse. Tõsi, luuki sulgedes liigutas vanker küll natuke aknalauda. Testivõitu ei tohi selle eest siiski anda, sest tegu oli luukpäraga masinaga.

Avensise võtsime ette kolmandana ja see auto osutus kõige kitsamaks. Kaheks võetuna mahtus vanker küll pagasiruumi, kuid lõpus tuli seda jõuga sisse lükata. Napp, kuid siiski mahtumine.

Panustamine salongi disainile tõstab sõidumõnu. Edasi proovisime autodel sõiduasendit ja kohe alguses tuleb öelda, et võitis Passat. Lihtsalt Volkswageni salongi disain oli selline, et seal on hea olla. Istmed on mugavad ja hea sõiduasendi leidmine pole probleem. Samuti jätsid kasutatud materjalid ja armatuur kolmest testitust kõige parema mulje.

Sõiduasendi testis jäi teiseks uus Mondeo. Naljakas armatuur ja kasutatud materjalid jäävad Passatile alla. Ka sõiduasend ja istumine olid kuidagi veidrad, igatahes mitte päris see, mida oleks lootnud.

Viimaseks jääb siin kindlasti Avensis, mis lihtsalt pole eriti huvitav. Võib kõlada imelikult, kuid just nii see on. Toyota salongikujundus on väga igav. Ma ei kahtle hetkekski Avensise kvaliteedis, kuid mugavusele pole vaevutud eriti panustama. Näiteks käetugi on seatud nii, et sellel pole mugav olla, ja armatuur paistab olevat tehtud pigem odavatest materjalidest.

Lõpuks tuleb küsida, kas Ford Mondeo on ka tegelikult peamistest konkurentidelt nii palju üle, kui ta on seda välimuse uudsuselt? Vastus on: ei, ei ole.

Kui ma peaks tõmbama joone ja neid autosid ühele või teisele poole tõstma, siis oleks see väga raske.

Ühte tean ma aga kindlalt, Mondeo poleks kõige kõrgemal astmel, pigem jääks konkurentidega ühele joonele. Kõik kolm mudelit said ühel või teisel viisil neile seatud ülesannetega hakkama ja kõlbavad ka sedaankerega ideaalselt pereautoks, ei pea seega sugugi universaalid olema.

Nii Avensis, Passat kui ka Mondeo on pretensioonitud pereautod, mis täidavad oma ülesande kohati isegi liiga hästi. Peale vaatamatagi võib aga pakkuda, et muretuim põli ootab ees Avensisega.

Toyota oma tuntud kvaliteedi ja korrektse teenindusega tagab muretud kilomeetrid pikaks ajaks. Avensises on ruumi piisavalt nii salongis kui ka pakiruumis, mõneti üllatusena tuli mulle, et juhi taga istujal on selles autos kõige enam jalaruumi.

Ka varustuses puudujääke ei esine. Kõik on olemas peale … emotsioonide. Jääb mulje - Jaapani autodele omaselt -, et kõik on üritatud teha nii, et mitte midagi mitte millegagi silma ei paistaks.

Passat on Volkswagen kõige paremas tähenduses. Kujunduselt konservatiivne, kuid kahtlemata ilus - kehtib nii välis- kui ka sisedisaini kohta. Autos kasutatud materjalid tundusid väga soliidsed ja kõike vajalikku oli lihtne leida ning kasutada. Sõita on Passatiga hea. Samas ei torka see Volkswagen teiste autode seas millegi erilisega silma.

Kellele on auto juures vajalikud ka emotsioonid, nende valik on antud kolmikust kindlasti uus Mondeo, mille disain liigutab igaühes midagi. Iseenesest on see üllatav, sest Fordi sihtrühmad on olnud suhteliselt konservatiivse maitsega.

Räägitakse, et auto näeb väga hea välja, ka sisemuses. Mina sellega ei ühine, sest kujunduses on kasutatud liiga paljusid disainielemente ja tulemus jääb kohmakas. Näiteks meenutas kellade plokk mulle 1980ndatest populaarse automängu "Za ruljom" peale joonistatud pilte.

Seevastu pakub Mondeo juhile kogu vajalikku infot. Kahtlemata on ääretult kasulik suur ekraan, mida sellise suurusega ja samas kohas olen seni kohanud vaid uues S-klassi Mercedeses.

Väikese erandiga - hõbedased iluliistud keskkonsoolis - on materjalide valik uue Mondeo salongis suurepärane. Juhikohal oli väga mõnus istuda ja tunda, et oled tegelikult mõnes klassi võrra nooblimas Saksa autos. Probleeme ei tekkinud ka sobiva isteasendi leidmisega.

Mõneti kummalisena tundus liiga suur rehvide ja tuule müra, mida nii uuelt ja sellise klassi Saksa sõidukilt praegusel ajal enam ei ootaks. Ainukese luukpärana antud testis oli pakiruumi suuremate asjade asetamine kõige probleemivabam.

Fotod: Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:35
Otsi:

Ava täpsem otsing