Sõidukoolitus F1-mehe Mika Salo kodus

Rock'n'rolli põiktänava silti kandva majani mere kaldal sõidutab meid tiimipealik Jokke Kalliola. Üllatav, et tegu on elurajooni ja mitte inimtühja maastikuga, kus hea vormelistaarile kohaselt koeri või hobuseid kasvatada ning maailma kärast eemale hoida.

Arvasin, et lähen sabinasse - aastaid hoidsin ikkagi Salole pöialt -, kuid ähkides tulev Ferrari piloot osutub tavaliseks meheks, kes käis just paati kõvemini kinni sidumas, sest torm tahtis selle vägisi kaasa viia.

Maja on muidugi uhke, aga tuuri mööda häärberit polnud põhjust loota, olime seal ju palju asisemal põhjusel. Popovil on vaja nippe, kuidas paremini füüsilist ettevalmistust teha, et sõidu ajal kael ja käed ära ei väsiks.

Meie tee viib trepist alla otse Salo isiklikku jõusaali, kus ripuvad ka tema tähtsamad kombinesoonid F1 päevilt. Muu hulgas on seal ka kuulus võidukarikas, mille kaasvõistleja Eddie Irvine talle poodiumil üle andis, kui Salo pidi Ferrari tiimi korraldusel iirlase endast mööda laskma.

Esimene asjana jääb silma vormel-1 auto rool kõikide oma nuppude ja viledega. "Sellega ma sõitsin oma viimase sõidu Toyota F1ga," märgib majaperemees ning hakkab Popovile nuppude tähendusi selgitama.

Üleval on pidurite reguleerimine, siin on aktiivse diferentsiaali reguleerimine, siin käiguvahetuslabad, siit saab seda ja teist ja kolmandat seadistada. Tuleb välja, et igaühel oli oma rool ning kohe tuleb Salole meelde Jacques Villeneuve'i BAR-auto, millega ta kanadalase asemel pidi sõitma.

"Tal oli vaid üks lapats rooli taga, millega ta enda poole tõmmates vahetas käiku üles ja näpuga tõugates alla. Väga raske oli sõita. Lisaks liikus tema gaasipedaal vaid viis millimeetrit, sellega ei olnud mittemingisugust tunnetust. Nagu lüliti kahe asendiga: on või pole," meenutab ta.

Salo alustas oma treeningut tavaliselt jooksmisega, seejärel treenis lihasgruppe. "Siin on mul Toyota tiimis sõitmise aegadest harjutuste raamat, mille sealsed doktorid minu jaoks välja töötasid," lööb ta ühe kausta lahti. Kui kõik pildid on läbi käidud, selgub, et ka Popov on paljuski samalaadseid harjutusi teinud. Tema treener oli endine NSVLi meistritiitli võitnud ujuja.

Täna teeb Salo trenni neli korda nädalas ja iga kord kolm tundi järjest. "Venitama peab ennast palju, omaaegne avarii Belgias Spa ringrajal purustas selgroo kolmest kohast ja see teeb ikka veel pidevalt valu," märgib ta.

Kui kakskümmend aastat võidu sõita, tuleb hädasid külge omajagu. Eelmisel aastal põhjustas furoori see, et Salo kopsudest võeti operatsiooni käigus kühvliga süsinikutolmu välja, mis sinna oli tulnud F1 piduritest. Kogu sari oli küll kihinat täis, et sellised pidurid tuleks ära keelata, ent asi vaibus ruttu - ilmselt polnud kohe mõistlikku alternatiivi võtta.

Edasi selgub, et enne autosse istumist sõidab Salo kas rattaga või teeb 15 minutit hüppenööriga sooja. Suhkrut või muud magusat ei tohtivat vähemalt viis päeva enne sõitu süüa, see pidi küll energiat andma, ent väsitab seda kiiremini. "Anna lapsele üks komm ja siis nad keksivad tund aega ringi nagu idioodid ning kukuvad siis paugust kummuli," seletab ta oma poja Maxi peale viidates.

Salol on jaapanlannast abikaasaga kaks last, noorem on tütar Mai, poisi käest küsib ta mitu korda, kas täna kardiga vihmatrenni ka lähme. Viieaastane on muidugi valmis iga ilmaga minema, ent Salo vaatab aknast välja ning tundub, et täna jääb tormi tõttu trenn siiski ära.

Arutame, mida Popovil tasuks edasi teha. Tänavu plaanitakse veel Saksamaal üks sõit teha, ent juba septembris asub Popov õppima Inglismaa ülikoolis ning seetõttu tahaks sõita ka brittide F3 sarjas.

"Seal on konkurents väga tihe, ilmselt kõige tihedam väikeste vormelite maailmas," selgitab tiimipealik Jokke Kalliola. "Mehed sõidavad seal mitu aastat ja testivad väga palju, vähemalt 30 päeva hooaja jooksul. Paljud kasutavad vormel-Fordi selleks, et rajad odavamalt selgeks õppida, aga pärast on väga raske F3 autoga harjuda, sest siis pidevas külglibisemises enam ei sõideta," kinnitab ta.

Jõuame selgusele, et esimesel hooajal pole mõtet ootuseid liiga kõrgeks ajada. "B-liigas läheb 350 000 ja A-klassis 600 000 eurot vaja," pinnin Kalliola käest välja umbkaudse eelarve. Inglise sarja esiviisikul on kuuldavasti lihtsam järgmiseks aastaks odavamat või suisa ilma rahata kohta leida, osad võetakse ka GP2 sarja, seal on praegu piloote, kes saavad juba palka.

"Mõnede poiste edasiminek F3st on kindel, saavad nad siis seal tulemuse kirja või mitte. Need on endiste F1 sõitjate pojad või sugulased," nendib Kalliola ja nimetab Senna-, Manselli- ja Piquet'-nimelisi noorsande.

Popovi areng on siiani olnud kiire. Kardist tuli ta vormelisse aastal 2004 ning esimene hooaeg läks enamjaolt autoga harjumiseks ning õppimiseks. Viimasel etapil Vilniuses võitis ta juba kvalifikatsiooni ning 2005. aastal enne viimast etappi ka Balti tiitli.

Seejärel arvas võidusõitja perekond, et õppimisele tuleks rohkem rõhku panna ning mullu jäi esimene etapp vahele, mistõttu erilisi tiitlivõimalusi polnud. Samas tuli ta enamikul sõitudest siiski rajale ning kiiruse poolest Popovile vastast ei leidunud.

Tänavu on ta Soome sarjas kiiruse osas pidevalt esiviisikus ja üldarvestuses neljas. Mitu starti on veel aga sõitmata. Tänavuse hooaja eesmärk polnudki meistritiitel, vaid harjumine moodsa F3 autoga ning selle seadistamise õppimine. Kui järgmisel aastal peaks Popov Inglismaa sarjas sõitma, tuleks tal tundma õppida vaid radasid.

Aeg lendab ja meil on vaja edasi liikuda. Popovil on ees käik firmasse, kus tema kõrvadest tehakse vormid, mille järgi Hollandis valmistatakse spetsiaalsed tropid. Siis ei riku mootori müra ja eriti F3 õhuvõtjas tekkiv kõrgsageduslik vile tema kuulmist.

Salo koorib kohe kapist välja enda omad ning kohe tuleb kuuldavale järjekordne lugu sarjast "tegijal juhtub". "Need pannakse kõrva nii, et teed keelega märjaks. Kanadas tundsin kord, et kuidagi imeliku maitsega olid tropid ja kui nad kõrva kah ei sobinud, tuli välja, et need olid testisõitja omad. Mul läks puhtalt selle mõtte peale, et tema kõrvavaiku olin lakkunud, süda pahaks," naerab Salo.

Ta ise sõidab täna FIA GT ja American Le Mansi sarjas autoga Ferrari F430 ning arvab, et pärast järgmist hooaega tuleb otsad kokku tõmmata. Pidev reisimine ja 20aastane karjäär tipptasemel võidusõitjana pole meelakkumine.

Uurime kalendrist, kas oleks võimalik teha testipäev, kus ta saaks poisse aidata. Selgub, et sarja viimasele etapile saab Salo kohale tulla ja kui võimalus tekib, seatakse ka testipäev nii paika, et kõigile klapiks.

Vastumeelselt hakkame lahkuma mehe kodust, kelle karjäär on olnud väga kirev. Kuigi nimekaimu Häkkineniga võrreldes pole see ehk nii kõrgelennuliselt läinud, tundub meie poistele juba seegi üle mõistuse võimatu. "Pead ise endas ikka nii kindel olema, et see on just see, mida teha tahad, ja muudkui oma eesmärgi suunas edasi rühkima, kasutades kõiki võimalikke ning võimatuid vahendeid," jääb kõrvus kõlama päeva vast tähtsaim mõttetera.

Fotod: Lauri Tõnspoeg