Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kahelge terviseks!
Igaüks, kes on külastanud Ameerikat, teab, et kohalikud on oma riigi suhtes tohutult patriootlikud. Nad väidavad, et USA on maailma parim koht, ometi pole 84%-l ameeriklastest passigi: see tähendab, et nad ei ole välismaal käinud.
Massipsühhoosile aitab kaasa ka haridussüsteemi ülesehitus: kui sina peaksid igal hommikul lipule truudust vanduma, jääks lõpuks midagi külge ka, kas pole? Ja kuidas peakski keegi teadma, kus asub Hiina, kui maailmakaarti näeb geograafiatunnis vaid korra 9. klassis?
Vabadus ei seisne tänapäeval ainult võimaluses tõusta ajalehepoisist miljonäriks. Pigem võib vabaks pidada inimest, kes teab, et maailmas on sadu mehi ja naisi, kes ei hooli kummastki ametist. Et on neid, kes teenivad raha kookospähkleid müües ja neid, kes õpivad lennukiinseneriks. Veel enam: vaba inimene mõistab, millest lähtuvalt teised oma valikuid teevad. Tänu sellele suudab ta ka ise paremini otsustada.
Olgu, Eestis ei ole situatsioon nii traagiline kui Ameerikas. Vähemalt geograafiateadmised on meie koolilastel paremad kui sealmail. Küll aga olen ma kindel, et paljud noored ei ole päris teadlikud erinevatest valikutest, mida nad elus teha võivad. Variant on minna põhikoolist keskkooli, edasi ülikooli, seejärel leida endale tasuv töökoht. Samas võib otsustada kutsekooli kasuks. Mõni tahab olla Greenpeace'i liige ja maailmavetes ringi sõita.
Tänapäeval liigub palju infot ja kuivõrd maailm muutub väiksemaks, on ka info suhteliselt kättesaadav ja praktiliselt kasutatav. Küll aga on endale vajaliku teabe sortimine väsitav ja aeganõudev, nii et jätame selle töö kellelegi teisele: õpetajatele, vanematele, riigile. Kui me loobume olemast ise info otsimises aktiivne pool, laseme käest paljud head võimalused ja sõltume rohkem sellest, mida teised meile ütlevad. See tähendab - sõltume infost, mida keegi viitsib või tahab meile ette sööta.
Lahenduseks on küsimuste küsimine. Koolis keskendutakse palju õigele ja valele, vähem küsimusele "miks?". Tähtis on mõista olukordade suhtelisust ja seda, et miski pole võimatu. Pole kunagi olnud ega hakka ka kunagi olema. See võtab pisut julgust, aega ja pealehakkamist, aga on seda väärt. Vähemalt siis võib kindel olla, et keegi pole sinu eest pooli valikuid juba ära teinud.
Autor: Ellen Murula