Ministeeriumide majalukud ei roosteta

"Õigem oleks küsida, miks hoitakse ametnikku nii kaua ühel kohal, ja mina pole sellele küsimusele õige vastaja," võib justiitsministeeriumi rahvusvahelise õigusabi talituse juhataja Imbi Markuse hääles iroonianooti tabada. "Meie ministeeriumis on liitmisi ja lahutamisis oi-oi kui palju olnud ning selle tuhinas ka paljud koondatud."

Markus tunneb muret, et Eesti ministeeriumides - ta otsib hoolega värsket slängisõna - ruulib noorus. "Kui mujal Euroopas hinnatakse ka ametniku kogemust, siis meil tundub esmatähtis, et mida noorem ametnik, seda parem," räägib Markus.

"Parem oleks aga hoopis see, kui inimesi oleks ministeeriumis igast generatsioonist. Meie ministeeriumis on 30aastane juba staažikas tegija ja 40aastaseid peaaegu polegi." Markus tuli justiitsministeeriumi õigusteeninduse peaspetsialistina tööle 1980. aastal.

Kultuuriministeeriumi tõeline maja lukk, haldustalituse juhataja Marju Kukk ütleb, et ta ei oska ennast ette kujutada mujal töötamas. "Kuigi olen juba pensionieas, keelitab juhtkond mind ikka edasi jätkama," lausub Kukk, kes on 33 aastat käinud sisse-välja ühest ja samast uksest Suur-Karja 23. "Ja mitte vastu tahtmist, vaid ikka meeleldi," lisab Kukk kärmelt.

Kapitaalehituse osakonna spetsialistina 1974. aastal tööle asunud Kukk tunneb maja läbi ja lõhki. "Minult on ikka aeg-ajalt küsitud, eriti kui hoonel on jälle uued omanikud, et kus siin varem uks, sein või ventilatsioonišaht oli," muigab Kukk ja lisab, et ilmselt on majal mingi aura, mis teda on siin kinni hoidnud. "Kui kultuuriministeerium oleks siit majast välja kolinud, poleks ka mind enam palgalehel," tunnistab Kukk.

Samas pole kolimine, isegi ministeeriumi kolimine kuus aastat tagasi Tallinnast Tartusse heidutanud haridus- ja teadusministeeriumi üldosakonna juhatajat Jaan Laidmetsa. Põlise tallinlasena sõidab ta iga nädala algul Tartusse, et juhtida osakonda, mille eesotsas on ta olnud üle 28 aasta.

Laidmets tunnistab, et kuigi ta polnud ministeeriumi ärakolimise tuline pooldaja, ei tahtnud ta meelepärasest tööst loobuda. "Pealegi olid kõik kolimisega seotud probleemid ju otseselt minu lahendada," räägib Laidmets.

Laidmets tüürib ministeeriumi suurimat osakonda, tema juhtida on viis üksust ja 33 alluvat.

"Kui liita viie üksuse juhi ministeeriumis oldud tööstaaž kokku, siis jääb summa minu omale alla," ütleb Laidmets ja lisab, et tahaks vähemalt 30. tööaastani välja venitada. "Ja kuhu mujale enam nii väga minna ongi - iga ju selline, et ega mulle enam pakkumisi tehtagi."

Kui Laidmets 1979. aasta aprillis haridusministeeriumi administratiivmajandusosakonna juhatajaks tööle tuli, oli ministriks Ferdinand Eisen ja Laidmetsa otseseks ülemuseks aseminister Arnold Meri.

Praegune minister Tõnis Lukas on Laidmetsa ametnikustaaži ajal 15. "Kui arvestada, et Rein Loik, Mailis Reps ja Tõnis Lukas on kaks korda ministrid olnud, siis erinevaid persoone tuleb kokku 12," täpsustab Laidmets.

Laidmetsa sõnul on iga ministri vahetus olnud tema jaoks justkui uus töökoht.

"Tänu ministeeriumide ja komiteede liitmistele-lahutamistele ning kolimistele on mul kokku olnud üle kümne kabineti," arvutab Laidmets. "Seega pole õnneks saanud ühes ruumis ühe laua taga istudes sammalt selga kasvatada."

Et ministrite vahetused pole tema istumise all olevat tooli kõigutanud, peab Laidmets oluliseks apoliitilisust ja kohusetundlikkust.

"Olen edukat koostööd teinud kõikide võimule saanud parteide ministriga," ütleb Laidmets.

"Aga kõige tähtsam on, et alati tuleb lubatu, kas või nui neljaks, ära teha."

Vene ajal oli ametiautosid vähe ja seetõttu lunis ministeeriumirahvas pidevalt ministri autojuhti, et too viskaks hädalise kiiresti sinna või tänna ära.

Minister Ferdinand Eisen sai väga pahaseks ja ütles kord mulle kui transpordi eest vastutajale: "Ega minu auto tramm ole, et kõik sellega sõidavad!" Minul oli ka ametiauto, nõndanimetatud pirukakäru. Sellega aga keegi sõita ei tahtnud, polnud nii noobel kui must Volga.

Kuna asjaajamine ja sealhulgas ka ametlik kirjavahetus oli minu alluvuses, sain korra noomida valesti trükitud nime pärast. Kusjuures ka kirjale alla kirjutanud aseminister, nüüdne manalamees Albert Tükk ei märganud, et sekretär oli ta nimeks kirjutanud Täkk.

Minister Elsa Gretškina ajal juhtus prohmakas valvuritega. Siiamaani ei suuda mõista, kuidas pikanäpumehel õnnestus hiilida mööda mitmest valvurist ja sekretärist ning näpata päise päeva ajal ministriproua kabinetist ridikül koos kõikide dokumentidega.

Pakaseline uusaastaöö 1987 viis rivist välja paljud koolid, sest katlakütjad panid pidu ning unustasid sütt ahju loopida. Harjumaal, kus mina käisin kahjusid hindamas, oli vaid üks kool, mille radiaatorid polnud lõhki külmunud. Tuli mängu panna kõik oma tutvused ja kombineerimisoskused, et defitsiitsed radiaatorid hankida ja koolid enne III veerandi algust soojaks saada. Kui mu mälu ei peta, siis lõppkokkuvõttes venis vaid ühes koolis talvevaheaeg planeeritust pikemaks.

Minu käest on seda sageli küsitud ja ma olen alati muiates vastanud, et kuna osa ministreid on juba teisel ringil, siis ei saa ma midagi halba ühegi kohta öelda. Kõik nad on olnud inimlikud. Mitme endise ministriga suhtlen siiani, kõige enam ehk Rein Loiguga. Meil olid suvekodud lähestikku.

Ma parem ei ütle kellegi kohta midagi. Või kui, siis Margus Allikmaa. Ta oskas inimestele kindlustunde anda.

Kuigi tean seda nime une pealt, jätan selle siiski välja ütlemata.

Meie staažikas osakonnajuht Jaan Laidmets on parim näide, kummutamaks levinud arvamust, et riigiametnikud on ühed libedad sellid ja kalestunud kujud. Laidmets on väga hea riigiametnik, kes teeb oma tööd südamega ja tunneb oma valdkonna ees suurt vastutust. Ta lähtub alati põhimõttest, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Laidmets on igavesti nooruslik ja tema puhul pole üldse oluline rõhutada, et ta on ametis juba vene ajast.